Tarmu Kurm: meelelahutussketš pole ajalooõpik (4)
Humoorikad vahepalad õpetajate galal kindlasti ei pretendeerinud ajaloolisele tõele, vaid tegu oli fantaasiaga, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna juhataja Tarmu Kurm vastuseks Aivar Põldvee arvamusloole «Minister Reps ja Forselius».
11. oktoobri Postimehes kirjutab Aivar Põldvee aasta õpetaja gala vaheklippidest, keskendudes eelkõige sellele, mis kujutas Forseliuse seiklusi Rootsi kuninga juures. Need humoorikad vahepalad kindlasti ei pretendeerinud ajaloolisele tõele, vaid tegu oli fantaasiaga, kus on märkimisväärselt suurt loomingulist vabadust kasutades tuginetud mõningatele eesti keelega seotud ajaloolistele seikadele.
Vastasel korral võiks ju nende klippide sisu põhjal küsida, kas muinasajal elasid Eestis kõhurääkijatest puutetunna mehed? Või kas Kristjan Jaak Peterson jalutas lakk-kingadega Läti metsas ja sai oma luuleridade tarvis inspiratsiooni õlut rüüpavalt talumehelt?
Kas Otto Wilhelm Masing leiutas õ-tähe lõunalauas oma naise peale vihastades? Kas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi abikaasa oli tõesti meeleheitel, et mees on aru kaotanud, sest kirjutab rääkivast siilist?
Enne galaõhtut arutasime lavastaja Ain Mäeotsaga, kas kõnealustes klippides kujutatud fiktsioonid vajaksid lisaks õhtujuhtide sissejuhatusele rõhutatult lisaselgitusi, et tegu on väljamõeldisega. Siiski tundus kõigile, et see on nii ilmne, et tarvidus puudub. Aivar Põldvee kirjutis aga näitab, et ilmselt siiski eksisime ja oleks pidanud lisama hoiatavad subtiitrid, et tegu on belletristika, mitte dokumentalistikaga.
Muidugi võib Aivar Põldvee seisukohta tõlgendada ka viisil, et õpetajate tunnustusüritus on korda läinud ka seetõttu, et on pakkunud kõneainet. On ju väga tervitatav, kui huumorivõtmes lahendatud sketšides nähtu võetakse näiteks ka koolitundides jutuks ja räägitakse lahti vahefilmide taust ja kontekst ning seetõttu tekib huvi tegelike sündmuste vastu.