Jaan Tõnisson: uudne inimene ja jõulumeel

Jaan Tõnisson Foto: Arhiiv.

Vaevalt paar inimese-iga tagasi võeti meie rahva keskel Jõulupühi veel sootuks teises meeleolus vastu kui nüüd. Igas Eesti talus tundsid inimesed iseäralikku ärevust, kui olid jõulud tulemas. Noorte kui vanade meeli valdas rõõmus ootus. Ja kui jõulud tõesti olid tulnud, siis pidi see juba koguni kalestanud inimene olema, kes mitte ei oleks oma südant avanud enam ehk vähem pühalikule tundele.

Isegi välispidi valmistati Jõulupühade vastu iseäraliku andumusega. Kehvemadki hoolitsesid selle eest, et Jõulu vääriliselt vastu võtta. Kõige väiksemas saunahurtsikuski asutati Jõulude vastu. Kõige paremad palad Jõuluks! Ja kui muidu ei hoolitud puhtusest ega korrast – Jõuluks kasiti ja koristati kodu.

Ei see olnud harilik hingamispäevarahu tunne, mis Jõulu-õhtul inimeste meeli ja mõtteid täitis. Siin oli liikumas mingi ühine mõju, mis inimeste hinged oma alla võttis. Nagu sala-jumalateenistus oli see, millele inimesed jõuluks oma südames otsekui altari ehitasid.
Jõulu pühitsemisest käis läbi uskliku meele põhiheli.

Võib-olla on jõulutunne meie rahva hinges iseäranis võimsaks just selle tagajärjel kujunenud, et ristiusu jõulu-rõõmu pühitsemine ajaliselt kokku langes Eesti muinasusu Jõulupühaga, kus päev ööst, valgus pimedusest hakkas võitu saama.

Väga võimalik, et rikkalikud Jõuluannid lõhnavatest heintest puhtas toas kuni säriseva sealihani ja jõuluvorstini kuumas ahjus osalt pärit olid muistsist aegadest, kus rahvas oma rõõmu avaldas rikkalikkude ohvriandide läbi. Ja kui perenaine jõuluööl niisama kui uueaasta-ööl isegi looma laudas ei unustanud, vaid neile kalli aja puhul peost leiva pakkudes rõõmu püüdis valmistada, siis võib isegi tunnistada, et Jõulu pühitsemisel meie rahva usklikus meeles sel ajal sügavam aluspõhi olemas oli.

Nüüdne põlv naerab sellest kuuldes üleolevalt. Kuidas oldi nii lapsik!

Kogu see jõulurõõmu lugu, olgu see ühenduses jõululapse sündimise jutuga, ehk tuginegu ta rahvusliku muinasusu järelheli peal, on väga paljude meelest ikkagi loodud ainult lastele ja lapselikkele.

Uudse inimese selgitud vaimu seisukohast võib Jõulupühadest juttu olla ikka ainult kui kodanlikest puhke-sisseseadest, kus inimestel võimalik oleks tööst ja toimetusest pikemat aega hinge tagasi tõmmata. Jõulu usuline tähendus on sellelt seisukohalt juba mineviku päralt, kust tema helk meie päevil ainult nendeni ulatab, kes oma mõtete ja tunnetega veel minevikus kinni on…

Kuigi sarnaste selgitud vaimu esitajate arv meie rahva kõiksuse kohta ainult väikseks vähemuseks on, siis on ometi nende sõna seda kindlamini kuulda. Sest need on meie uudsed inimesed, kellel on omandatud vähemal ehk suuremal määral uudne haridus. Nendel ei ole tõesti mitte raske mõistuse abil uskliku meele jõulurõõmu ilutsust välja tõrjuda isegi suurte hulkade hingest, kes muidu veel rahulikult oma vanemate usus edasi elaksid.

Nii on siis meie hulgas usklikust jõulumeelest üle saanud väga palju isegi neid, keda kahtluse ja arvustuse teele mitte ei ole kiskunud oma mõistuse kained kaalumised, vaid teiste eeskuju.
Asjata oleks kahelda, et selgitud vaimu uudsed inimesed meilgi katki on käristanud sidemed, mis veel nende vanemaid on köitnud.

Nõnda on see mujal olnud. Kuidas peaksid meilgi uudse hariduse osalised vabaks jääma selgitud mõistuse valitsuse alt?! Kas me tahame või mitte, aga ikkagi valdab väliskultuuri ehk tsivilisatsiooni päevil selgitud mõistus aimdusvõimsagi hinge.

Vähe kulturalik oleks sellepärast neid, kes oma isade usku kaotanud, süüdistama hakata. Tarvis sellest aru saada, siis osatakse sellega leppida.

Iseasi on aga see, kuipalju meil on juba tõelikult uudseid inimesi, kes oleksid selginud mõistuse läbi sunnitud endid vabastama tunnetest ja ettekujutustest, milles on elanud veel meie viimased põlved. Kui suur on nende arv, kes oma elu seadsid ainult selgitud mõistuse kaine kaalumise järele, ilma et nendel igal sammul meeli ja mõtteid valdaksid alateadlikud loomusunnid ja minevailt põlvilt pärit eelarvamused?

Siin kerkib kõrgele üles kahtlus, kas ei ole isegi väike salk meie uudseid inimesi, kes rohkem mõistuse-elu elavad, suuremalt osalt tõusliklik tõug, kes oma mõistusegi väljaarendamisel väliselt koorelt õieti veel sisemise tuuma kallale ei ole ulatanud?

Kas ei ole meie hariduse uudsus suurem mõõdul just vanemate kultuur-rahvaste välis-kulturi ehk tsivilisatsioni pealiskaudne järeleaimamine, ilma et meie uudsed inimesed seejuures oma sisemise arenemise tõttu sunnitud oleksid paratamatult oma eeskujude teedele selgitud mõistuse vallas astuma?

Antagu andeks, aga mina ei saa mitte teisiti, kui pean lausa tunnustama, et pea kõik meie uudsed inimesed hoolimata kõigist vastupidistest sõnadest lähemalt vaadates on ikkagi veel õige lihtsameelsed kodu-inimesed, et mitte ütleda – talu-inimesed! Isegi meie kunstnikkude ja kirjanikkude eneseavaldustest paistab kaugelt vastu peaasjalikult pinnapealne kultur-tõusliklus ilma tõsikultuurliku põhihelita.

Nii siis küsiksin, kas on meie inimestel paratamata sundijaks tõesti sisemine tarvidus ja selgitud mõistuse nõue, kui meil sellest nagu mõni kulturlik aukohustus tehakse, et iga haritud inimene – ja kes ei tahaks mitte haritud olla?! – peab üle saama kõigist, mis meele tuletab meie eelmise põlve vaimu- ja hingeelu nõudeid?

Kas on iseäranis need uudsed ristisõdalased, kes nüüd meie noortsugu tahavad vabastada usuõpetuse ja usuelu orjusest, seesmise arenemise teel mingeid uusi kõlblisi väärtusi leidnud, millega nemad võiksid meie rahvast ja tema hingeelu seesmiselt rikastada?

Küsimine ise on vastuseks: mitte midagi sellesarnast.

Nõnda tahaksin mina siis ka teada, missugused sundivad põhjused takistaksid meie inimest edasi elamast seda aimdusvõimsat hingeelu, mis meie vanematele võimalikuks tegi oma südameid avada niihästi lapselikule jõulurõõmule kui ka ülendavale ülestõusmise-tundele?

Meie rahvas on oma kõiksuses talurahvas.

See ei ole kellelegi neist alandav. Oma talupoeglikkust tahame tõsise kulturi vaimus välja voolida ehk stiliserida.

Selles mõttes tahame luua Eesti talupoja-kulturi.

Oma rahva praegust kulturilist tasapinda lähtekohaks võttes ei ole meil aga mingit põhjust nüüd Lääne vanade kultur-rahvaste väliskulturi hingeolu eeskujuks võtta, mida meil tuleks ajaviitmata välispidi omaks teha. Meie tahame läbi katsuda kõik väärtused, mida pakuvad võõrad kulturid.

Meie omandame kulturiväärtused, mis meie vaimu nõuetele vastavad ja meie hingele tarvilikud meie sisemise arenemise teel. Kuid meie ei anna seejuures võõra mõju all midagi käest, mis meile seesmiselt tarvilik. Meie ei võta ka midagi vastu, mis meile vähemalt meie ajalise hingeolu seisukohalt võõras ja tarbetu.

Selles teadmises võidaks meie taludes kui ka linnades ja alevites, kus pea igas majas veel maalõhna tunda, anduda jõulumeelele, millega vastu läksid kallile jõuluajale meie vanemad.

Seejuures ei ole sugugi tarvis, et jõululugu mõistetaks nõnda, nagu sellest aru said meie vanemad.

Küllalt on sellestki, kui lihtsameelselt tabatakse Jõulu mõtet ja jõulurõõmu põhiheli: Nõnda on Jumal maailma armastanud…

Kõik muu, liiati veel kõik jõululoo üksikasjad on ajaliseks kujuks, millesse endised põlved inimkonna enesevabastuse aate oma arusaamist mööda on põiminud. Igaüks võib sellest välisest kujust nõnda kinni hakata, nagu seda tema arusaamine nõuab.

Siin ei saa lahku minna isegi uudne inimene.

Sest isegi Lääne uudses kulturis on inimene kõige jõuga teed otsimas selgitud mõistuse õudsest õhkkonnast ühtlasi alateadliku aimduse ja tunde valda, kus keset saatuse saladust ennast leida võiks inimese hing.

Ei ole siis ka kellelgi meie hulgast vaja karta, nagu ei käiks see uudse kultur-inimese hingeoluga mitte kokku, kui meie põlve inimesed oma südamed lihtsameelselt lahti teeksid jõulumeelele, mis on ülendanud meie vanemate hinge.

Igaüks oma arusaamise kohaselt, aga ühise tunde kokkukõlas tahame siis rõõmsa ärevuse kandel haarata ilusast jõululootusest:

Rahu maa peal,

Ja inimesest hea meel.

Jaan Tõnisson oli Eesti Vabariigi riigivanem ja Postimehe peatoimetaja, kel oli tavaks lehe jõulunumbris avaldada pikem pühademõtisklus. See essee ilmus Postimehes 90 aastat tagasi, 24. detsembril 1921.