Triinu-Mari Ots.

FOTO: Erakogu

Ärevushäiretest on viimasel ajal üha enam juttu olnud ja erinevaid juhtnööre, kuidas oma ärevusega toime tulla, leiab nii sotsiaalmeediast kui ka ajalehtedest. Võiks arvata, et suur töövõit on nende selgitustega juba saavutatud ja inimesed oskavad ärevushäire korral abi otsida, kuid perearstide seisukohast see veel päris nii ei ole, kirjutab Laagri perearstikeskuse juhataja ja perearst Triinu-Mari Ots. 

Perearstina töötades puutun siiani päris tihti kokku patsientidega, kelle arvates on ärevushäired nõrkade pärusmaa ning tugevad inimesed peaksid ise hakkama saama. Kui siiski julgetakse abi otsida, siis tehakse seda sealt, kus abi esimesena kätte juhtub. Heal juhul leitakse üles tõenduspõhine info ja psühholoogi või nõustaja vastuvõtt, halvemal juhul minnakse oma toimetulekumehhanismi otsides äärmustesse.

Tavalisemad näited selleks on alkohol, muud mõnuained või esoteerika. Mõni julgem ehk üritabki psühhiaatri juurde aega panna – sinna ei ole ju saatekirja vaja – ja kui tal veab ning pikast järjekorrast ei heitu, jõuab isegi mitme kuu pärast vastuvõtule.

Tuleb tõdeda, et perearstide vastuvõtule jõuab ärevushäiretega inimesi viimasel ajal küll üha rohkem, kuid kindlasti mitte kõik inimesed ei tea, et ka perearstikeskusest saab nii ärevushäire kui depressiooni korral asjakohast abi. Sageli tundub, et inimesed otsivad ärevushäirete puhul pöördumiseks mingit «tõsisemat» põhjust tuues välja peavalud, südamekloppimise ja muud kehalised mured. Nende vaevuste põhjal viime läbi suure hulga analüüse, uuringuid, konsulteerime kardioloogiga ja sisearstiga, teeme veel analüüse ning probleemi tõelise olemuse selgitamiseni kulub väga palju aega. Patsiendid võivad ise samal ajal kahtlustada ja teada, et kehaliste vaevuste taga võib olla ka ärevushäire, kuid seda otse välja öeldakse väga harva.

Üks võimalik põhjus selleks on teadmatus, kuid kindlasti on roll ka sellel, et meie ühiskonnas on ikka veel levinud arvamus, et ärevushäire on midagi sellist, mille inimene endale ise vabatahtlikult valib, samal ajal kui «päris» haigused, näiteks kasvajad, tabavad meid meie tegemistest sõltumata.

Ärevushäirel on palju erinevaid vorme, mis sageli teevad diagnoosimise keeruliseks. Olen nii perearstina kui EMO-arstina töötades kohanud ka päris äärmuslikke terviseärevuse vorme, mille korral inimese hirm raske somaatilise haiguse ees on nii suur, et ühegi ratsionaalse selgitusega seda ei murra.

Meie ühiskonnas on ikka veel levinud arvamus, et ärevushäire on midagi sellist, mille inimene endale ise vabatahtlikult valib, samal ajal kui «päris» haigused, näiteks kasvajad, tabavad meid meie tegemistest sõltumata.

Mõnel juhul jõutaksegi terviseärevuse diagnoosini alles läbi teatud kehaliste haiguste välistamise, aga lõputu uuringute tegemine on libedale teele minek. Inimesel, kellel on hirm ajukasvaja ees, annab ühel ajahetkel tehtud aju-uuring ehk kindlustunde, aga kui kauaks? Kas uus uuring tuleks kindlustunde saamiseks teha kümne aasta pärast? Või ehk hoopis kümne päeva pärast? Ei saa ju välistada, et selle ajaga on midagi muutunud?

Sellistel juhtudel on mõlemapoolsest avatud suhtlemisest väga palju abi. Arsti ülesanne on selgitada korduvate uuringute ebaratsionaalsust, patsiendid peaksid aga julgelt arstile rääkima oma hirmudest ja küsimustest, mis tal sellega seoses on. Nii jõuame kiiremini lahendusteni, sest lihtsalt uuringuid tehes ärevust ei ravi ja lõppkokkuvõttes teeme kasu asemel hoopis kahju.

On väga oluline teada, et ärevushäire on haigus, mille ravi viivad läbi kõik spetsialistid – kaasa arvatud perearstid – vastavalt kehtivale ravijuhendile. Juhendi põhjal on esmane ravivõte inimestele eneseabitehnikate tutvustamine. Põhirõhk on sõnal «tutvustamine», sest pole realistlik oodata, et kõik inimesed seda teaksid ja eneseabiga juba tegeleksid. Meil kõigil kujunevad küll elu jooksul välja teatud toimetulekumehhanismid, kuid on oluline, et kõrvaltvaataja suunaks inimest kõige parema võimaliku abi suunas.

Üks tendents, mida arstina ärevushäireid ravides märkan, on inimeste hirm ravimite ees. Tihti ei taheta või ei julgeta oma hädadest rääkida, sest kardetakse arsti poolt ordineeritud ravimeid, eelkõige antidepressante. See, et arst kirjutab kohe sõna «ärevus» kuuldes välja antidepressantide kuuri on veel üks kummutamist vajav müüt. Igal ravimil on potentsiaalsed kõrvaltoimed ja igal ravimil on oma vastunäidustused, mida kõiki välja kirjutav arst teab ja arvestab, kuid suures plaanis võib väita, et antidepressandid ei tekita sõltuvust. Müüdi levikut soodustab fakt, et ravikuur on pikk – alates poolest aastast – ja teadmine, et mingit ravimit tuleb võtta pikalt järjest, võib tekitada arvamust, et see ongi sõltuvus.

Samas usuvad inimesed aga seda, et rahustid on ohutumad ning nendega saab ärevust ravida. See kõlab ka keeleliselt justkui loogiliselt – mul on ärevus, ma võtan rahustit. Tegelikult rahustid – enamasti mõeldakse nende all bensodiasepiine – ei ravi ärevushäiret ja nende kasutamine on vastavalt kehtivale ravijuhendile lubatud vaid lühikest aega ja koos antidepressandiga. Sellise lähenemise poole pöördub arst aga vaid siis, kui ollakse kindel, et ravi aitab elu oluliselt häiriva ärevust või agiteeritust alla suruda ilma, et soodustaks kuidagi haiguse kulgu.

Tihti ei taheta või ei julgeta oma hädadest rääkida, sest kardetakse arsti poolt ordineeritud ravimeid, eelkõige antidepressante. 

Tõsiasi on see, et rahusteid pikalt või kergekäeliselt ordineerides võimendatakse pigem haiguse kulgu. See on ka põhjus, mis paljud arstid ei soovi neid välja kirjutada. Mul on siiski hea meel tõdeda, et üha rohkem patsiente saab sellest aru ja mõistavad, et arst ei ole nende vaenlane, kui ei kirjuta ärevuse korral rahusteid välja.

Oleme teinud edusamme ärevushäirete osas inimeste teadlikkuse tõstmises, kuid endiselt on puudu julgusest otsida abi ja spetsialistidega ausalt oma murest rääkida. Usaldus on aga eriti oluline just vaimse tervise probleemidega tegelemisel.

Arstina võin ma kinnitada, et ärev patsient ei tee arste ärevaks. Mida varem oma raskustest rääkida, seda kiiremini abi saadakse. Sellise hoiakuga saame üheskoos ennetada ühiskonda tervikuna mõjutavat haigust, vähendada inimlikke kannatusi ja kokkuvõttes ka ravirahadega ressursisäästlikumalt ümber käia. Olen tänulik inimesele, kes julgevad oma hirmudest ja ärevusest otse oma arstidele ja spetsialistidele rääkida.