Täna Vabadussõjas: taas lätlastele appi

Rüdiger von der Goltz. Foto: Wikimedia Commons

1919. aasta juunis said Rauddiviis ja Landeswehr Eesti vägedelt lüüa ja konflikt lõppes vaherahuga. Vaherahu nägi ette, et Landeswehr hakkab korralikuks ja kuulab edaspidi seadusliku Läti valitsuse sõna, riigisaksa üksused aga lahkuvad Lätist.

Paraku ei jätnud Rüdiger von der Goltz jonni. Endiselt terendas silme ees Saksamaale kuuletuv Lettland ja veelgi absurdsemad ideed Saksa-Vene igavesest sõprusest pärast enamlaste kukutamist.

Evakueerumisega viivitati ja Jelgavas hakkas kuju võtma uus Saksa-Vene väekoondis, mille juhiks seati kapellmeistri ettevalmistusega aferist Pavel Bermondt, kes ise ennast vürst Avaloviks tituleeris. Bermondti eesmärgid on tänini segased. Ise väitis ta, et kavatseb Venemaale marssida, enamlased purustada ja seal korra maksma panna. Paraku oli tema ja Venemaa vahel Läti, mistõttu Bermondt leidis, et see tühine takistus tuleb kõrvaldada kõigepealt. Vaimus nägi ta ennast juba Läti, aga ka Eesti isandana ja määras nende maade valitsemiseks ametisse 24-liikmelise nõukogu.

Bermondti enda väitel käsutas ta 52 000-mehelist armeed, kuid tegelikult oli tal Lätis mehi umbes 8000, lisaks umbes teist samapalju Leedus. Kuid seegi oli oma aja oludes märkimisväärne jõud. Riia ümbruses olid Bermondtil kerge arvuline ülekaal, lisaks olid Läti väed esialgu kogenematud ning suurtükivägi nõrk. Juba oktoobri algul oodati Bermondti lööki Riiale ja Läti valitsus palus Eesti valitsuselt abi.

8. oktoobril alustas Bermondt pealetungi ja hõivas 9. oktoobril pool Riiat. Rinne peatus Daugaval. 10. oktoobril jõudis Riiga Eesti abi: soomusrongid «Anton Irv» ja nr kaks diviisiülema abi Arnold Hinnomi juhtimisel. Soomusronglased kindlustusid jõekaldal, tulistasid Bermondti positsioone ja kaitsesid Daugava raudteesilda.

Kuid tõsiasjaks jääb, et soomusrongide saabumine tõstis Riia kaitsjate meeleolu. Paraku mitte Läti ülemjuhatuse oma, kes oli tõmbunud Riiast ida poole Ropažisse ja kavandas Riia mahajätmist. Hinnom oli sunnitud kõhklejate peale karjuma, et saavutada esialgu taganemisotsuse edasilükkamine, seejärel selle äramuutmine. See oligi Eesti sõjameeste kõige olulisem panus selles konfliktis.

Ulmanise valitsus soovinuks märksa suuremat abi, kuid läbirääkimised Tallinnas venisid. Eesti nõudis vastutasuks Valga linna ja muudki, ning see sarnanes väljapressimisele. Läbirääkimised lõppesid tulemusteta, kuid selleks ajaks olid lätlased juba võimelised ennast ise kaitsma.

15. oktoobril sekkus lätlaste poolel ka Briti-Prantsuse eskaader. Riias tekkis patiseis. Bermondt jäi passiivseks, kuid esialgu ei suutnud ka lätlased teda minema peletada. Järk-järgult said lätlased aga jõude koondada, Antant tõi relvi. Jõud võrdsustusid. 3. novembril alustasid lätlased vastupealetungi ja võib-öelda, et sellega lätlaste vabadussõda üldse algaski. Novembri lõpuks suruti Bermondti väekoondis juba Leedu piirile.

Eesti väljus bermontiaadist ebamääraste tagajärgedega. Bermondt oli kõrvaldatud, kuid riigi maine oli kahjustada saanud. Eesti suhteline passiivsus sõjas ja jäikus läbirääkimistel tulenes keerulistest suhetest lätlastega. Lätlased ei täitnud 1919. aasta juulis võetud kohustusi Eesti vägede ees, kuid teisalt oli võitja positsioon eestlastele veidi pähe hakanud.