FOTO: Erakogu

Tänapäeval satuvad andekad noored treenerite, spordiarstide jne kätte, kes neid «vormivad», kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. Lurichil polnud eeskuju, ta lõi ise midagi täiesti uut ja erilist, ta oli loov kunstnik.

Georg Hackenschmidt

FOTO: Erakogu

Paavo Kivise «Lurich» on suur ja esinduslik teos. Autor on võinud valida, kas olla tõetruu ja täieline või «lööv». Kivine on valinud pigem esimese tee. Ainel lastakse suurel määral enda eest ise kõnelda.

Läbiv lõng moodustub Lurichi ja tema lähikondlaste kirjadest, ajaleheartiklitest, reklaamikuulutustest ja muudest ajastutunnistuslikest trükistest. Ära on toodud paljude muljed ja hinnangud. Lisaks muidugi fotod. Nende vahel on peatükid Paavo Kivise enda üldistustest ja mõtetest. Kõige lõpus on Lurichi pikk essee.

Hea, et nii palju (ja seni varjul olnut) on saanud ühtede kaante vahele. Endastmõistetavalt kipub mõni asi seejuures natuke korduma-kattuma. Materjal on peaaegu teadustöö tasandil, selle eest võiks taotleda kraadi. Et aga palendus on glamuurne, kingialbumlik, siis võib arvata, et seda «teadust» loevad suhteliselt paljud.

Raamatust leiavad hingelähedast niihästi need, kes peavad tähtsaks sporti kitsamalt, kui ka need, kelle jaoks on oluline meie kuulsate rammumeeste rahvusloomet õhutav aspekt või kultuurilugu laiemalt.

Minule olid näiteks huvitavad toonaste vaimusuuruste muljed Lurichist. Keda ma siis veel peaksin uskuma kui mitte Tammsaaret või Lutsu? Ühtlasi oli intrigeeriv lugeda, et «Tõe ja õiguse» autor oli eluaegne spordihuviline, et Luts oli kõva käesuruja jne.

Ühte tuleb aga kohe öelda. Kivise raamatust saame teada vist peaaegu kõik sellest, kuidas Lurich oma kaasaegsetele paistis.

Aga selles asigi, et juba siis ei näinud õieti keegi tema sisse. Väliselt kamraadlik ja kontaktne, oli ta hingelt üksiklane. Ühtpidi saame lugedes palju ja meeldivalt targemaks, teiselt poolt jääb Lurich endiselt suureks mõistatuseks, ja nähtavasti igaveseks.

Raamatu autor kahtleb alguses ka ise, kas pole Lurichi müüt lahtunud. Ütleksin eemalseisjana veel pessimistlikumalt: teda ei tunta õieti üldse. Ta ei ole meie ala-, kollektiivses ega muus teadvuses. Ta on tõesti rohkem nagu Lembitu või Kalevipoeg. Selle vahega, et nood viimased on sajal kujul meie logosfääris esindatud. Igas teises linnas on Lembitu ja Kalevi tänav.

Nende nime kannavad kõikvõimalikud asutused ja institutsioonid, inimestest rääkimata. Samal ajal kui mälestus Lurichist on sama hästi kui jäädvustamata. Reaalkooli bareljeef asub ikkagi kõrvalises kohas. Esimesel hetkel ei meenu midagi, isegi mitte spordivõistlust, mis kannaks Lurichi nime.

Kuidas on see võimalik?! Kas ei peegeldu selles rahvuslik omapära? Nii peab küll arvama, sest kui vaadata, mismoodi juba esimesel Eesti ajal Lurichi ausambaga jänniti ja mis sellest lõpuks välja tuli, siis tundub, et meie vastse vabadussambaga ei saanudki teistmoodi minna, kui nüüd läks.

Tundub, et ajast, mis jäi rahvusliku ärkamise ja Esimese ilmasõja vahele, teatakse meil suhteliselt vähe, kuigi sellal muutus Eesti ühiskond vist kiiremini kui kunagi enne või pärast seda. Orjarahvast sai kodanike rahvas, kes hakkas materiaalses mõttes «inimese moodi» elama.

Ajastust ja nende vaheldumisest saame õige tunnetuse siis, kui läheneme neile kompleksselt. Ühe ajajärgu kunsti, poliitilist süsteemi, kombeid, usuelu, teadust, sporti jne tuleb õppida üheskoos. Ainult nii saab õpetada inimest nägema asju seostatult, süsteemselt.

Sport ei pea kõikidele meeldima, aga kahtlemata on see üks inimtegevuse kõige olulisemaid avaldusi. Kogu oma haridusteelt ei meenu mulle Lurichi nimi aga kordagi. (Ilmselt see siiski ühes-kahes õpikulauses sisaldus, nagu ka «Eesti ajaloo» köites, millele Kivine õigustatud kriitilisusega osutab.)

Raamatu missioon ei piirdu kindlasti mineviku taashaaratavaks manamisega. See juhib meid ka mõtlema igavestele dilemmadele (näiteks keha ja vaimu vahekorrale) ja meie rahvuslikule iseolemisele globaliseeruvas maailmas.

Arengumaades on vaeste noorukite ees tänini kaks võimalust, kuidas end kehvusest ja eluhallusest välja rebida: ühineda kuritegeliku jõuguga või üritada tippsporti murda (kunstiga raha teha on palju vähem lootust).

Maarahva liige oli 19. sajandil viimasel veerandil oma kodumaal teisejärguline kodanik. Ometi pole Lurichil äsjamainitud mudeliga pistmist. Tema ei tulnud suitsusaunast, vaid suhteliselt edenenumast keskkonnast. Tema puhul polnud tegemist paratamatuse, vaid teadliku valikuga.
Ja seda mitte üksnes sportliku eneseteostuse, vaid rahvuskultuurilise missiooni mõttes.

Lurichi puhul on võimatu ületähtsustada, et tema peaaegu programmiline eestlus oli teadlik.
Võime seega täiel määral rääkida aate- või ideeinimesest. Autor hoidub targu Georg Hackenschmidti ja Lurichi sellekohast vastandlikkust rõhutamast. Ent isiksuse tasandil on kahe mehe erinevus märgilise tähendusega. Hacken­schmidt oli kosmopoliit või tänapäeva mõistes globaliseeruja.

Lurich oli avarapilguline ja mõõdukas rahvuslane – niisugune, kes sai täiel määral aru ka teiste rahvuste rahvuslusest ja austas seda. Hackenschmidti suundumuses oli isiklik eneseteostus väga kõrgel ja mitmekülgsel tasemel – ükskõik, kus. Lurichil lisandus sellele veel üks kiht. Rahvuslik missioon avaldub tema puhul kaheti.

Tal oli aktiivne tarvidus oma rahvast äratada, nii et see hakkaks püüdlema enesetäiustamise ja seega kõrgema elukvaliteedi poole. Ka täna öeldakse mõne meie korüfee kohta, et tema eeskuju innustab.

Ent see on enamasti passiivne. Lurich ei jätnud innustumist juhuse hooleks, vaid käis järjekindlalt mööda maad ringi, et jätta endast maha nagu nõiaväel tekkivaid spordiseltse ja üleüldist rahvuslikku vaimustust. Sama mündi teise küljena oli ta labaselt öeldes Eesti müügimees maailmas.

Nende kahe mehe suundumused, kaks rollimudelit on tänapäeval sama aktuaalsed kui üle saja aasta tagasi. Siinkirjutaja sümpaatia on ikkagi Lurichil. Inimene, kes edendab midagi muud peale kitsalt isikliku agenda, on alati rikkam, avaram, huvitavam. Ja ega rahvuslik tulnud tema puhul millegi arvel, ta ei kaotanud sellega midagi oma muus eneseteostuses.

Siiski, rahvuslasi on olnud meil ka teisi. Olgem ausad, isegi kui Lurich poleks olnud rahvuslane, peaksime teda ometi imetlema kui midagi peaaegu ilmvõimatut. Kui uskuda pooltki sellest, mida toonased lehed tema kohta kirjutavad, jääb ikkagi üle õhata ja küsida Salapäraselt Looduselt, mis geenide rännu kapriisi tõttu sündis see inimene siia, Eestimaa kubermangu. Tegemist on niivõrd ainulaadse kreatuuriga.

Lurichi erilisus seisneb selles, et temas ühinesid väga mitmesugused alged ja ta oli nende sünteesimisel loov kunstnik. Tema materjaliks oli ta enda füüsis ja vaim ning ümbritsev keskkond. Lurich ehitas ja kujundas ennast, uurides oma organismi peaaegu nagu teadlane. Tahtejõulisi isikuid on spordis palju (teistsugused ei tõusegi absoluutsesse tippu).

Aga enamik neist järgib suhteliselt kitsaid ja etteantud rööpaid. Tippspordis kohtab (eriti tänapäeval) vähe enda ainukordseks loomise ja kujundamise lugusid. Andekad noored inimesed satuvad treenerite ja spordiarstide jt kätte, kes neid «vormivad». Nad on objektistunud ja neist saavad tšempionid ühes pikas rodus. See on ajamärk.

Lurichil aga polnud eeskuju, ta lõi midagi täiesti uut. Kindlasti ka treeningumetoodikalt, milles ühinesid tõstja, akrobaat, maadleja ning atleetvõimleja. Selle tulemusel omandatud ülivõimeid eksponeeris ta kõrge näitlejameisterlikkuse ja show­man’i oskustega.

Tasub uskuda Paul Pinna sõnu – Lurich oli meie suurim lavakunstnik, kes andis alati publikule unustamatu etenduse. Ses suhtes tundub Lurich äärmiselt tänapäevane nähtus, niihästi laiemalt (enesekujundamise printsiibilt) kui ka konkreetselt, st füüsilise keha võtmisega kunstiteose materjaliks. Ütleksin ka, et niimoodi enesega tegelemiseks peab endast väga huvituma ja ennast ka väga armastama – selle sõna loovas tähenduses.

Veel hajamõtteid. Näeksin vaimusilmas skulptuuri meie kuulsast maadluskolmikust. Muide, kõige eestipärasem neist on muidugi Aberg. Teda vaadates ja temast kirjutatu najal kerkib silme ette tüüpiliseks peetav eestlane. Vaga vesi, sügav põhi, endasse tõmbunud ja vaikne, üldse mitte loll, vaid piisavalt kaval, muidu uimasevõitu, aga vajalikul hetkel võimeline end supersoorituseks kokku võtma, tõeline «garjatshi estonski parenj».

Tekivad ajastuülesed paralleelid Venemaaga. Ka tollal oli Eesti impeeriumi osa. Ometi võistlesid Lurich & Co seal väga palju. Neid imetleti. Sel puhul meenub, kuidas mõned kirusid näiteks Jaak Joalat «Kremli ööbikuks». Kas tema edu tiivustas kedagi Eestis? Vähem ja teisel kujul kui sajandi algul, aga natuke siiski. Ja mida oleks saavutatud Venemaad eirates?

Kõik toonases ajakirjanduses pole tõena võetav (nagu autor ka ise möönab). Näiteks olevat Lurich mõnedel teadetel 1901. aasta novembris Amsterdamis tõuganud 165 kilo (lk 98). Selle tulemusega oleks ta pool sajandit hiljem Helsingi olümpial võinud raskekaalus kulda jagada! Vist liiga hea, et tõsi olla. Seda enam, et 1996. aastal Ateenas sikutas tugevaim mees üles ainult 111 kilo.

Eesti sport on oma väikese mahu tõttu sageli projektipõhine. On paar kõva tegijat, ja juba tundub, et see ongi «meie ala». Ent kui need paar kaovad, siis ala taandub ja vajub unustusse.

Oli meil Jaan Talts ning kõrval Karl Utsar ja Toivo Kurg. Kui paljud aga jälgivad Eestis tõstmist praegu? Oli Leius, tema kõrval Jaak Parmas, Tiiu Simson, Maria Kull jt. Aga Kaia Kanepi on ju üksiklane nagu Ants Antsongi. Kui Šmigun, Veerpalu ja Mae enam ei võistle, mis jääb järele?

Mõni laine on aga võimsam. Suurest kolmikust alguse saanute lõpp­akord oli Tiit Madalvee 1960. aastate esimesel poolel. Üle kuuekümne aasta! Ja Paul Keresest AVRO turniiri võiduga kerkinud malepäike (Iivo Nei, Salme Rootare, Maaja Ranniku, mis aga peamine, keskmisest suurem üldrahvalik malehuvi) näis loojuvat sama pika ajavahemiku möödudes koos Ehlvesti ja Olliga.

Kuigi spordis võib väiksem suuremaga võistelda, mängivad suurusega kaasnevad võimalused siingi rolli. Vähemasti selles osas, mis puudutab mineviku haldamist. Ameeriklane Frank Gotch on maailmas palju kuulsam kui meie kolmik.

Viimasest omakorda kuulsam on aga Hackenshmidt, ja seda seepärast, et ta maadles kaks korda Gotchiga! Hämmastav on ingliskeelsest Wikipediast Lurichi kohta lugeda. Ta olevat eestlaste jaoks peaaegu mütoloogiline olevus ning mälestuskivi tema sünnikohas olevat palverännakute objekt.

Lühiartikli proportsioone arvestades näib tähtsaim seik tema elus olevat surm tüüfusse Lõuna-Venemaal. Ka mälestus Lurichist on osa infosõjast, mis käib kogu aeg – kõigi sõda kõigi vastu.

Paavo Kivine «Lurich», kirjastus Olympia OÜ, 2011