Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/06/12630552t1h23c4.jpg)
Perevaidluste arv kohtutes kasvab, kuid paraneb ka lapsevanemate arusaamine, et rahu sõlmimine on parim viis lapsel ja endal eluga edasi minna, kirjutavad Tartu maakohtu kohtunik Margit Jõgeva ja riigikohtunik Kai Kullerkupp.
Ilus kevadilm, väike kabinet, laps istub suures tugitoolis ja räägib. Räägib sõpradest, mängudest, emast ja isast, räägib oma väikese lapse muredest. Ruumis on tunda kurbust. Aeg on hüvasti jätta, laps tõuseb ja läheb, kuid siis seisatab, jookseb tagasi ja kallistab. Väike inimene.
See on killuke kohtu argipäevast perevaidlusi lahendades.
Sotsiaalministeeriumi andmetel lahendasid esimese astme kohtud 2016. aastal 1123 hooldus- ja suhtlusõiguse asja, 2017. aastal 1215 ja 2018. aastal 1234 asja. Ainuüksi Tartu maakohus lahendas 2017. aastal 146 hooldus- ja suhtlusõiguse asja, 2018. aastal 165 ja selle aasta augusti lõpu seisuga oli maakohus lahendanud 106 asja. Perevaidluste arv ei näita vähenemise märke.
Põhiseaduse järgi on perekond riigi erilise kaitse all. See tähendab perekonna autonoomiat – riik ei või perekonnaellu sekkuda ilma väga mõjuva põhjuseta. Teisalt seab põhiseadus, nagu ka ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsioon, esikohale vanemate kohustused ning vastutuse laste heaolu tagamisel. Seetõttu on vanemate õigus oma laste kasvatamise ja elukorraldusega seotud küsimusi otsustada alati allutatud nõudele, et tehtavad otsustused ja valikud oleksid lapse parimates huvides.
Kui perekonnas tekkinud tüli isekeskis lahendamine käib üle jõu, ei tähenda see veel perekondliku iseotsustamisõiguse lõppu. Ka perevaidlust lahendades tuleb kohtul jääda põhiseadusega paika pandud piiridesse. See tähendab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi tuleks lahendus leida poolte vahel kokkuleppe saavutamise teel ning et kohtul tuleb lepitamise nimel teha pingutusi. On üldteada, et kompromissile jõudmine suurendab valmidust pidada kinni neist reeglitest, mille koostamisel on ise osaletud.
Kohus on perevaidlustes määranud lapse ja lapsevanema suhtlemise tänapäevaste tehniliste vahendite kaasabil, nagu näiteks Skype, videokõned jms.
Kui vaidlus puudutab last, seab kohus alati esikohale lapse huvid. Nii peavad ka püüded vanemaid kokku leppima suunata ning kokkulepe ise teenima eeskätt lapse huve, mitte aga asetama teda emotsionaalselt raskesse olukorda. Kokkuleppele jõudmine ei ole seega kohtu absoluutne kohustus, vaid kehtib siiski juhul, kui see on mõistlik ega too kaasa uusi probleeme.
Kohtu ettepanek lapse huvides kokku leppida tuleb lapsevanematele tihti üllatusena, on neile arusaamatu ning võib isegi tunduda ebaõiglasena. Tullakse ju kohtusse ikkagi enda, lapsevanema õiguste kaitseks. Lepitamine aitab lapsevanemal mõista, et laps ei ole vanema omand, et ühel vanemal ei ole suuremat õigust kui teisel, ning näha olukorda lapse pilgu läbi.
Lapse huvid seatakse esikohale selliste tsiviilvaidluste lahendamises, kus eelduslikult on tegemist võrdsete pooltega, kes oma huvide maksmapaneku eest peaksid esmajoones ise hea seisma.
Kohtus on kõik isikud seaduse ees võrdsed ning selle tagamiseks vaadatakse ka perekonnaasjad läbi kindla korra järgi. Perekonnavaidlust lahendades ei ole n-ö nõrgem pool automaatselt üks ega teine lapsevanem. Kuigi hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlustes ei ole laps ise vaidluspool, tuleb just tema huvid erilise tähelepanu all hoida.
Hooldus- või suhtlusõiguse vaidlust lahendades määrab kohus lapsele riigi arvel advokaadi, kes pole seotud kummagi vanemaga ega esinda ühe või teise vanema seisukohti, vaid kaitseb menetluses üksnes lapse huve. Kaasatakse ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialist.
Kohus kuulab ära lapsevanemad ja arutab nendega kokkuleppe sõlmimise ning perenõustaja külastamise võimalusi. Kohus kuulab ära ka lapse, kui ta on kümneaastane või vanem, et selgitada välja lapse enda soovid. Lapse huvides ei ole tülitsevad vanemad, ta vajab turvatunnet ja soovib, et mõlemad vanemad oleksid tema elus olemas ning saaksid omavahel normaalselt läbi.
Kokkulepet ei saa saavutada sunniviisiliselt. Kõigil juhtudel ei pruugi iga hinna eest kokkuleppe poole püüdlemine olla mõistlik ega ka lapse huvidega kooskõlas.
Nagu öeldud, on kohtul perekonnavaidlustes küll kohustus püüda pooli lepitada ja suunata neid kokkuleppele, kuid seda siiski tingimusel, et kokkuleppe väljavaade on mõistlik ja eeskätt vastab lapse huvidele. Seega tuleb kohtul alati kaaluda, kas kokkuleppe soovitamine on otstarbekas. Kui kokkulepet vanemate vahel ei ole võimalik saavutada, siis kohus selleks kindlasti ei sunni, vaid teeb lapse huvidest lähtuva lahendi ise.
Väljatöötamisel on lahendus perelepitussüsteemi loomiseks, mis on nii lapsele kui ka lapsevanematele parem variant kui pikaajaline kohtumenetlus.
Samas on vanemate läbimõeldud ja kujundatud lahendus alati parem kui kohtu ettekirjutus lapse hooldamise ja suhtlemise korra kohta. Just vanemad peaksid hakkama seda lahendust ju edaspidi järgima. Kohtul on perevaidluste lahendamisel siiski eelkõige n-ö suunav roll. Kui kohus lõpptulemusena peab ikkagi ise lahendi tegema ja määrab kindlaks lapse suhtluskorra lahus elava vanemaga, siis peab lapsega koos elav vanem suhtlemist võimaldama. Vajadusel aitab kokkusaamisi korraldada lastekaitsespetsialist.
Ühel juhtumil olid kohtusse pöördunud lapsevanemad omavahel tõsises vastasseisus. Samas olid nad väga huvitatud oma lapse heaolust. Kohus selgitas vanematele võimalusi kokkuleppe saavutamiseks ja andis ka perelepitaja kontaktid. Selles asjas kohus lahendit ei teinud, kuna vanemad ütlesid, et tänu kohtu selgitustööle on nende arusaam varasemaga võrreldes muutunud, ja nad saavutasid kohtuvälise lahendi.
Perekonnavaidlustes on kohtul tavapärasest suurem kohustus ka omal algatusel tegelikud asjaolud välja selgitada, mitte piirduda üksnes tülitsevate vanemate esitatuga.
Tuleb ette juhtumeid, kus lapsevanem püüab kohtu ees teist vanemat halvas valguses näidata, tehes etteheiteid teise vanema elustiili, koduse olukorra, käitumise ja tema vanemlike võimete kohta. Esineb ka lapsega manipuleerimist.
Sellistesse väidetesse suhtub kohus tõsiselt ning kontrollib nende paikapidavust. Nii mõnelgi juhtumil on selgunud, et väidetel ei ole tegelikult alust ning need on esitatud pahatahtlikult. Teistel juhtudel niisugused väited kinnitust leidnud. Kohtul ei ole selles suhtes eelhoiakuid – asja arutades ja vajadusel spetsialiste kaasates õnnestub enamasti luua üpris täpne pilt, mis vastab tõele ja mis mitte.
Muu hulgas ei jää kohtus kontrollimata ja arvesse võtmata ka väited vanema vägivaldse käitumise kohta.
Siin algab kõik küsimusest, mida vägivalla all mõistetakse ja tunnetatakse, kuidas seda on kirjeldatud, kas on esitada ka midagi oma väidete kinnituseks juhul, kui teine pool vägivallaetteheited kategooriliselt ümber lükkab.
Inimesed on erinevad. Ühed suudavad enda eest ka keerulises olukorras seista ja esitavad kõik võimaliku info ja tõendid kohtule. Teised seda ei suuda, eriti raske vägivalla ohvrid, kes on allutatud seisundis ja kardavad vägivallatsejat.
Kohtul tuleb vägivalda puudutavatele väidetele pöörata tõsist tähelepanu kas või juba seetõttu, et tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb selleks puhuks ette erandid üldisest kokkuleppele suunamise põhimõttest.
Alates selle aasta märtsi lõpust kehtivad seadusetäiendused, mille järgi arvestab kohus asjaosalisi kokkuleppel asja lahendama suunates sellega, kas vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne. Nimelt jõustus Eesti suhtes möödunud aasta veebruaris Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon ehk nn Istanbuli konventsioon. Selle järgi ei tohi vägivalla all kannatanud poolt sundida kohtuma ja läbirääkimisi pidama vägivalda kasutanud vanemaga.
Perekonnavaidlusi on võimalik lahendada, ilma et tuleks vägivallatsenud poolega näost näkku kokku puutuda.
Kohus on perevaidlustes määranud lapse ja lapsevanema suhtlemise tänapäevaste tehniliste vahendite kaasabil, nagu näiteks Skype, videokõned jms. Kohtul on võimalik kuulata vanemad ära teineteisest eraldi. Niisugusest soovist tuleks kohtule kindlasti teada anda.
Vägivalla ilmnedes tuleks võimalikult varakult pöörduda politsei ja tugi- või nõustamiskeskuste, samuti lastekaitsespetsialistide, perelepitajate või psühholoogide poole abi saamiseks.
Kohtus arutatavad pereasjad on emotsionaalselt rasked kõigile osalistele. Lepitada saab pooli, kes on valmis koostööks ning teatud kompromissideks oma käitumises ja elukorralduses. Samas ei ole olukord lootusetu. Vanemate teadlikkus kasvab, lapse huvidega arvestamine ja vanemate arusaamine, et rahu sõlmimine on parim võimalus oma eluga edasi minna, on suurendanud nii lepituses kui ka kohtus sõlmitavate kokkulepete arvu.
Nagu eespool märgitud, on kohtutes perevaidluste osakaal aja jooksul suurenenud. Et tuua hooldus- ja suhtluskorra asjad inimestele lähemale ja lahendada need kiiremini, on väljatöötamisel lahendus perelepitussüsteemi loomiseks, mis on õigusrahu saavutamiseks nii lapsele kui ka lapsevanematele parem variant kui pikaajaline kohtumenetlus.
Perevaidluses tuleks endalt küsida, kuhu soovitakse välja jõuda ning milline on lapsele tulevikus parim elukorraldus. Kui suhtes esineb vägivalda, siis tuleb ka lapsele mõeldes hakata võimalikult ruttu lahendusi otsima. Abi ei ole kunagi liiga vara küsida.