Olen Eesti haridussüsteemis olnud õpetaja 18 aastat. Armastan oma tööd väga, sest armastan oma õpilasi ja soovin, et neil oleks hea. Kahjuks, enamasti neil ei ole hea. Uuele haridusstrateegiale olid mul suured ootused, kuni sellega tutvusin.
Monika Heleene Pärt: Haridusvisioon näeb ette õpilaste ja õpetajate imelist muutumist (4)
Kogu dokumendist jääb kõlama sõna «oskused» ja nende nõudlus-pakkumine. Akadeemilist haridust on mainitud vähe ja sedagi seoses ümberõppega.
Selline proportsioon loob mulje, et vankumatult liigutaksegi sinnapoole, et kool on koht, kus valmistatakse inimesi ette tööturule suunduma. Ega see ju olegi vale, sest iga inimese eneseväärikuse jaoks on tähtis leida rakendus ja olla kasulik. Probleem on pigem kallutatuses. «Õppimisel keskendutakse enam oskuste omandamisele ning valmisolekule ja oskusele õpitut (iseseisvalt) rakendada, mitte üksnes teadmiste omandamisele.» See lause loob mulje, et teadmised on teisejärgulised. Rõhutada tuleks aga teadmiste ja oskuste võrdväärsust, üks ilma teiseta on mõttetu.
Ootused õpilasele
Kõnealuses dokumendis on esile tõstetud individuaalsete õpiteede kasutuselevõttu. Idee on ju jumekas, kuid elluviimise kirjeldus pehmelt öeldes naiivne. Individuaalsete õpiteede rakendamine nõuab õppijalt väga suurt motivatsiooni ja vastutust. Visiooni järgi on 15 aasta pärast meie lapsed ja noored imeväel nutisõltuvusest vabanenud, nende mälu ja tähelepanu on paranenud, motivatsioon tõusnud. Paranenud on ka nende vaimne olukord (praegu on laste ja noorte hulgas üha kasvav probleem depressioon).