Martin Ehala: Milliseid muutusi Eesti haridus tegelikult vajab?

Aabits Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Karl Marxi kuulus XI tees Feuerbachi kohta ütleb: «Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta.» Ma ei kirjutaks sellest, kui poleks lugenud rahvusvaheliselt tunnustatud haridusideoloogi professor Roger Slee värsket artiklit, milles ta kirjeldab, kuidas võtab riiulist 1974. aastal tudengina ostetud Marxi ja Engelsi tööde valimiku ja leiab selle teesi olevat praegu sama kohase kui oma nooruses.

Jah, 1968. aasta üliõpilasrahutuste põlvkonna maailmaparandajad on lääne ühiskonnatunnetust mõjutanud kõik see pool sajandit, ja suur osa neist on jätkuvalt aktiivsed kõige kõrgemal tasemel. Eesti, nagu ka muu Ida-Euroopa, ei ole seda arengut läbi käinud, olime läänest pool sajandit raudse eesriidega eraldatud. Oma mahajäämust teeme tasa siiani, nii heas kui ka halvas.

On hästi teada, et 90ndatel ei vaevanud meid heaoluühiskonna hädad – näiteks allergiaid oli tunduvalt vähem. Nüüd, kus tarbime heaoluühiskonna tooteid, oleme selle poolest järele jõudmas. Võrreldes läänega on meil vähem käitumishäiretega noori. Kes julgeb väita, et sellel ei ole midagi tegemist asjaoluga, et oma haridusideaalides ja -praktikates oleme lihtsalt pool sajandit läänest maha jäänud?

Võib-olla mõjub kainestavalt teadmine, et individuaalsete õpiteede kontseptsioon on samade maailmaparandajate uus katse seljatada normaaljaotus – kui igal õpilasel on oma õpitee, siis ei ole võimalik õpilasi omavahel võrrelda ja keegi ei pea tundma end tõrjutuna oma tulemuste tõttu. Tõesti, sellises klassis oleksid kõik õpilased kaasatud, aga umbes samamoodi, nagu on kaasatud inimesed tänaval, kes igaüks liigub, nina nutitelefonis, oma rada pidi. Keegi neist ei ole seal tõrjutud, aga neil ei ole omavahel ka midagi ühist. Kas on ikka mõistlik seda eksperimenti ummisjalu kaasa teha?