Ivan Makarov. 

FOTO: Erik Prozes/Postimees

TTV sulgemine on poliitikute arvates hea uudis. Aga mille üle me siis rõõmustame, küsib kolumnist Ivan Makarov. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Oktoobrikuu algas kohe kahe kaotusega: esiteks, Ukraina sisulise kapituleerumisega, mis näitas, kuivõrd kindel liitlane on ukrainlastele oma eestkostet pakkunud Euroopa Liit.

Teiseks, ajal, kui suurest võidust innustatud Kremli kanalid juubeldasid ja irvitasid, kustus Tallinna Televisiooni pilt. TTV sulgemine on poliitikute arvates hea uudis. Aga mille üle me siis rõõmustame?

Et eestikeelsete telekanalite niigi tillukesest nimekirjast tõmmati üks üsna kobe maha? Et ajakirjanikud, kes tegid oma tööd hästi, visatakse tänavale? Et eestlastel on nii vähe oma telekanaleid, samas kui igale Venemaa elanikule, kus ta ka ei asuks, on garanteeritud 21 rahvuskanali vaba vastuvõtt (20 föderaalkanalit pluss üks regionaalne)? Et Venemaa väikelinnal, kus elab 12 tuhat inimest, on oma telekanal, mis toodab kogunisti emakeelseid lastesaateid, aga Euroopa kultuuripealinnal ei ole?

Pole ime, et Izvestija teatas, nagu oleks suletud Venemaa telekanalite saateid edastanud Tallinna venekeelne TV. Sest nendele ei mahtunud pähe, et nutikad eestlased võisid sulgeda omaenda kanali võõra ja ebasõbraliku asemel.