Edward Lucas: Trumpi isiklik agenda ei ole USA huvides

Donald Trump Foto: Mike Theiler / REUTERS

USA tähtsate institutsioonide halvatus on ilmne, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.

Unarusse jätmine on halb, tähelepanu veelgi halvem. Valges Majas huvi äratamine oli kunagi Washingtonis kõige hinnatum poliitiline valuuta. Nüüd, nagu ühes maffia juhitud linnas mõnes Hollywoodi põnevikus, hoiavad selle asukad varju, kartes põletavat pilku ainsalt mehelt, kes on tähtis.

Selle peamine ohver on Kurt Volker, Ukraina konfliktiga tegelev USA eriesindaja. Tema (tasustamata) töö oli tähtis, kuid suuresti tänamatu ja seda mitte kõige vähem põhjusel, et Donald Trump lükkab tagasi isegi kõige tugevamad tõendid Venemaa väärkäitumisest ja neelab alla ka kõige lennukama kriitika Ukraina aadressil.

Volkeri söötis eelmisel nädalal paberhundile Trumpi ihuadvokaat Rudy Giuliani. New Yorgi endine linnapea otsis tõendeid Trumpi vandenõuteooriate kinnitamiseks Ukraina mõju kohta USA poliitikas. Valge Maja asetas Volkeri esmalt keerulisse olukorda, paludes tal vahendada kontakte ametliku positsioonita Giuliani ja Ukraina juhtkonna vahel. Seejärel asetas Giuliani ta võimatusse olukorda, paljastades nende omavaheliste sõnumite avaldamisega erisaadiku seotuse.

Volker pani ameti maha. Eksperdi ja patriootliku ametnikuna liitub ta pika nimekirjaga nendest, kelle Trumpism on läbi närinud ja välja sülitanud. See hõlmab raskekaallasi (riikliku julgeoleku nõunik H.R. McMaster, kaitseminister James Mattis, kantseleiülem John Kelly) ning vähem silmapaistvaid isikuid, kes on vaikselt väljendanud meeleheidet oma riigi kohusetundliku teenimise üle administratsioonis, millel puuduvad enesekontroll, moraalne kompass ja riigimehekunst.

Välisministeerium triivib ookeanil nagu kummituslaev, purjed plaksumas ja tüürimeheta.

Üks selline sõber ütleb, et tööpäevad kulusid püüetele saada aimu sellest, mis toimub. Mitte mujal maailmas, vaid ülejäänud valitsusaparaadis. Poliitikat tehakse läbimõtlematult, säutsude abil või üldse mitte. Igaühe jaoks on kõige tähtsam suhe presidendi endaga. Talle järgnevad presidendi väimees Jared Kushner ja tütar Ivanka (Melaniat, ütleb keegi, kes temaga läbi käis, hoitakse üsna range kontrolli all). Ülejäänud ei ole tähtsad.

Nädala jooksul, mille ma äsja USA pealinnas veetsin, oli riigi tähtsate institutsioonide halvatus ilmne. Riiklik julgeolekunõukogu, mis on olnud aastakümneid iga valitsuse tukslev süda, on sisuliselt ära kohitsetud. Välisdiplomaadid himustasid varem kontakte sellega, nüüd ei viitsi nad eriti pingutadagi. Sama käib kõigi teiste kohta, valitsuses või sellest väljaspool.

Välisministeerium triivib ookeanil nagu kummituslaev, purjed plaksumas ja tüürimeheta. Selle suursaadik Ukrainas, Marie Yovanovitch, vallandati mais pärast kokkupõrget Kushneri ja Giulianiga. Nüüd teame, et Trump viitas oma kurikuulsas väljapressimiskõnes oma Ukraina ametivenna Volodõmõr Zelenskõiga sellele suurepärasele riigiametnikule kui «halvale uudisele» ja lisas ähvardavalt, et «seda naist ootavad teatud sekeldused».

Minu endiselt välisministeeriumis töötavad sõbrad on ahastuses. Kui teie tegevus ei pälvi Valge Maja tähelepanu, olete te ebaefektiivsed. Kui te selle saavutate, asetate löögi alla oma südametunnistuse.

Ameerika luurajad on maruvihased nii Trumpi hoolimatu ümberkäimise pärast saladustega kui ka nende jõupingutuste korduva mustamise tõttu.

Ainsana tõuseb positiivsena esile Pentagon, mis rühib keset kaost edasi. Kongress, kui tahes lõhestatud ta ka ei oleks, hääletab suurte rahaeraldiste poolt sellele ja toetab selle missioone. Sõdurid saavad toidetud ja relvad ostetud. Ametnikud nagu John Rood, poliitikaküsimuste asekantsler, esitavad veenvaid argumente Hiinast lähtuva ohu teemal.

Relvajõudude ülemjuhtaja suudab samas välja vihastada isegi sõnaahtrad sõjaväeohvitserid. Ühiste sõjaväeõppuste külmutamine Lõuna-Koreaga ajal, kui põhjas asuv paariarežiim hoogustab raketikatsetusi, on üks ärritaja. Teine on kõhklus Iraaniga tegelemisel. Venemaaga lepituse otsimine paneb neid ahastama. Sõjaväevormis inimesed jälestavad sõda, kuid kõige rohkem vihkavad nad siiski otsustamatust.

Presidendi jaoks on veelgi ohtlikum rahulolematus luurekogukonnas. Ameerika luurajad on maruvihased nii Trumpi hoolimatu ümberkäimise pärast saladustega kui ka nende jõupingutuste korduva mustamise tõttu. Tema värskeim kaudne vihje, et tema telefonivestluse üle Zelenskõiga kurtnud vilepuhuja tuleks maha lasta, kehastab kuristikku riigiteenistujate patriotismi ja muretu õhkkonna vahel Ovaalkabinetis.

Eliit, kes nüüd presidenti ründab, on seesama, mis hävitas nende valijate väärikuse, töökohad, elujärje ja julgeoleku, kes hääletasid 2016. aastal tema poolt ja kavatsevad seda 2020. aastal uuesti teha. Trump on nende poolel, tema kriitikud ei ole.

Järjekindel hoolimatus on lükanud viimaks liikuma tagandamisprotsessi rattad. Trumpi suur õnn seisneb aga selles, et skandaali südames olev Ukraina asub kaugel ja riigi olukord on keeruline.

Loo üks keskseid asjaolusid on see, et Joe Biden nõudis 2015. aastal Ukraina peaprokuröri Viktor Šokini vallandamist, mis sai teoks aasta hiljem. Šokin oli enne seda uurinud energiafirmat, mis oli andnud vähest tööd nõudva tulusa ametikoha toonase USA asepresidendi isemeelsele pojale Hunter Bidenile. See näeb halb välja.

Samas tahtsid ebatõhusa Šokini vallandamist kõik Ukrainaga läbi käinud lääneriigid. Järgnenud uurimised ei paljastanud mingeid rikkumisi. Bideni perekonnanime ostmise eesmärk oli heidutada Ukraina röövellikke ametnikke, mitte saavutada mõju Washingtonis. See võib olla jätkuvalt küsitav, kuid ei ole võrreldav presidendi otsusega külmutada abi hädas olevale sõbralikule riigile, et pressida sellelt välja abi sisepoliitilise rivaali vastu.

See ja teised süüdistused paistavad hävitavad. Nagu alati, võib kinnimätsimine olla isegi hullem kui kuritegu ise. Kuigi kõik see on Washingtonis äärmiselt tähtis, ei pruugi see ilmtingimata presidenti kahjustada (ja võib talle isegi kasuks tulla).

Trumpi edu toetub ohvritunde ärakasutamisele ja see ohvritunne paneb liikuma ka tema fänne. Vasakpoolsete tegevus ülekohtutunde poliitiliseks kapitaliks muutmisel on tühiasi võrreldes sinikrae-Ameerikas vinduva eliidivastase pahameelega. See eliit – ülikonnastatud, kosmopoliitne, hea haridusega, patroniseeriv –, kes nüüd presidenti ründab, on seesama, mis hävitas (vähemalt nende ettekujutuses) nende valijate väärikuse, töökohad, elujärje ja julgeoleku, kes hääletasid 2016. aastal tema poolt ja kavatsevad seda 2020. aastal uuesti teha. Trump on nende poolel, tema kriitikud ei ole. 

Asepresident Joe Bideni ebamoraalse poja Hunteri kohalolek Ukraina energiafirma nõukogus pakkus talle ideaalse võimaluse vastulöök anda. Olen kindel ka selles, et Volker oleks küsimuste korral selgitanud, et Ukraina firmal on täiesti lubatud palgata USA poliitiku lähedane sugulane. Ja mitte sellepärast, et see tekitaks mõjuhoova Washingtonis, vaid seetõttu, et see annaks kodumaal teatava puutumatuse poliitilisest survest.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.