Kolm inimest, kolm mõtet

Parvlaev Estonia Foto: Ly Menov/Postimees

Täna möödub 25 aastat Estonia katastroofist. 

Karge sügispäev, paistab päike, kõik liigub ja on samas justkui seisma jäänud. Palju mõtteid ja samas ei ühtegi. Nii vaikseks kõik on jäänud. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees. Jäin isata, minu tulevased lapsed vanaisata, minu isa imeliste lapselasteta. Viimasest on vast kõige enam kahju. Õnneks jäi muusika, meile kõigile. See sai aina suuremaks ja elab oma elu. Kõik muutus. Ja samas läks ju ikkagi edasi. Tulemas oli nii palju ilusat.

Mälestustes neist esimestest päevadest on palju musti auke ja mõnes tumedas kohas olen alles nüüd, 25 aastat hiljem julenud käia. Tahaks, et see päev, igaühe eraldiseisvad kannatused, mälestused, igaühe enda omad, või ühised, meid sellel päeval ikkagi seoks. Ja aitäh ütlen ka, isale, et ta oli ja laulis, ja kõigile, kes olid siis mu kõrval, ja neile, kes on nüüd. Kallistagem.

Yoko Alender

---

See oli ilus sügisene surfipäev. Kuulsin Estonia uppumisest hommikul uudistest, kuid katastroofi mastaap ei jõudnud sel hetkel kohale. Ju nad tõmbasid ta kuskile sadamasse ja inimesed päästeti ära, täitis aju uudises olnud lüngad.

Läksin Lohusalust purjelauaga merele.

Õhtupoolikul linna sõites kordasid raadiouudised halastamatult, kui vähe oli ellujäänuid. Hakkasin mõtlema, kes sugulastest või kolleegidest tookord sagedamini Rootsi vahet sõitis. Päeval nii sõbralik paistnud vahune meri tundus äkki pime, külm ja sünge.

Nüüd olen ise vabatahtlik merepäästja. Püüan teistessegi sisendada aukartust mere ees ja vajadust enda ning ligimeste päästmiseks valmis olla. Purjelauaga sõidan tänini.​

Jaano Martin Ots

---

Mul ei ole Estonia katastroofiga seda seost, et mõni mu lähedane oleks selle pardal olnud, aga too sündmus puudutas mind otseselt hiljem, kui aitasin Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistooriumi töötajana valmistada ette Eesti, Soome, Rootsi ja Läti ühist matusetalitust Soome lahel. Olen sel talitusel kogetule vaimulikutööd tehes hiljem mitmeid kordi mõelnud.

Matusetalituse ettevalmistamine nõudis palju tööd ja mõtlemist. Kohtusime naaberriikide ametivendadega Tallinnas, Helsingis ja Stockholmis iga kahe nädala tagant ning algul oli plaan koguda omaksed kokku kolmele, mitte ühele laevale. Oli ka muret selle pärast, kuidas lähedase kaotanud inimesed käituvad: kas keegi võib proovida alla hüpata?

Minu isiklik tunnetus oli, et kohapeal olles toimub inimestes muutus. Täpselt nii ka läks. Pärast talitust muutus õhustik laeval kardinaalselt. Seda tundsid kõik, kes seal olid. See oli koht ja hetk, kus ei otsitud süüdlasi, vaid jäeti lahkunutega hüvasti ja tehti juhtunuga rahu.

See on kõige eredam näide matusetalituse tähtsusest ja mõjust inimese hinges toimuvale, mis ma olen aastakümneid luteri vaimuliku tööd tehes saanud.

Tiit Salumäe