Sergei Metlev.

FOTO: Joosep Pank

Eesti vastupanuvõitlejad on tõendiks Eesti riigi ja tema vabadusele rajatud põhiseadusliku korra elujõulisusest ning võimsaks eeskujuks, mis aitab jõuda tagasi õigele rajale, kui aated peaksid tulevikus ununema, kirjutab Eesti Mälu Instituudi teavituse ja koostöö valdkonna juht Sergei Metlev. 

22. september on vastupanuvõitlusepäev, mil tänada ja mälestada tuhandeid julgeid Eesti inimesi, kes tegutsesid relv käes või muul viisil, lootes taastada Eesti Vabariik ja soovides astuda julmale võimule vastu. Rõhku tahan panna sõnale «tänada», sest neil kõigil on suured teened selles, et saame täna elada euroopalikus iseseisvas riigis, kus ei pea seadustatud poliitilist vägivalda ja diskrimineerimist kartma.

Nõukogude okupatsiooni kogemus on eeskätt totalitaarse võimu igapäevase ebaõigluse ja absurdi ning repressioonide nägu. Eesti kommunismiohvrite e-memoriaalis (memoriaal.ee) on ligi 100 000 Eesti kodaniku nime, kes kannatasid terrori läbi. Ent selle sügava haava kõrval on lood, mis veenavad, et idee vabast Eestist säilitas elujõulisuse ka kõige raskemates tingimustes. Seda põhjusel, et selle idee taga on seisnud läbi okupatsiooniaastate vastupanijad.

Nõukogude okupatsiooni kogemus on eeskätt totalitaarse võimu igapäevase ebaõigluse ja absurdi ning repressioonide nägu. 

Relvastatud vastupanuvõitlus ehk metsavennad ning relvastamata vastupanuvõitlus (teadlik allumatus, vastutöötamine, info levitamine, metsavendade toetamine jms.) lõid täiendavaid moraalseid aluseid meie iseseisvuse taastamiseks, isegi kui tol hetkel ei pruukinud vastupanijad nii kaugele mõelda. Vaadates tänapäevast minevikku saab öelda, et nende kodanike panus tugevdas Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust toetavaid seisukohti, kuna võimaldab faktide keeles väita, et Eesti rahvas pole Nõukogude Liitu kuulumisega kunagi nõustunud ning ilmutas seda hoiakut ka aktiivse tegutsemisega.

22. septembril 1944 hõivasid Tallinna punaväed, kes rebisid Tallinnas Pika Hermanni torni tipust sinimustvalge maha ja asendasid selle vere värvi lipuga. Linn oli sakslastest selleks ajaks juba tühi. Kolm päeva varem, kui Saksa väed olid peaaegu lahkunud, moodustati Otto Tiefi seaduslik valitsus, mis otsustas taastada Eesti riikliku iseseisvuse ning kuulutada välja neutraliteet.

Selle valitsuse liikmete saatus on traagiline: surm Siberis vangistuses, põgenemine ja surm kodust kaugel, aastad täis tagakiusamist pärast vangistusest vabanemist. Selle valitsuse saatus peegeldab kogu Eesti rahva saatust. Tiefi valitsuse haridusminister Arnold Susi mängis pärast suurt rolli kuulsa vene kirjaniku ja punavõimu paljastaja Aleksander Solženitsõni elus, kellega ta tutvus Moskvas Lubjanka vanglas. Hiljem, 1960. aastatel, aitas Susi Solženitsõnit, kui kirjanik töötas Eestis viibides oma kuulsa teose «Gulagi arhipelaag» kallal. Teos ajas avaldamisel Nõukogude võimul harja punaseks.

Suure vereohvri tõid metsavennad, kes asetsevad Euroopa relvastatud vastupanuvõitluse ajaloos väärikal kohal näiteks prantsuse Résistance’i kõrval. Nõukogude propaganda on 50 aastat kujutanud metsavendi «natsionalistliku põrandaaluse ja bandiitlike formeeringutena», kes tapavad kooliteel olevaid maalapsi. Kuigi väärastunud tüüpide kuritöid vastupanuvõitluse sildi all ei saa täielikult eitada ühegi riigi kogemuse puhul, on see tervikuna propagandistlik võte, mida kasutati osana NKVD taktikast, et lõhkuda elanikkonna valmidust toetada ausaid metsavendi.

Suure vereohvri tõid metsavennad, kes asetsevad Euroopa relvastatud vastupanuvõitluse ajaloos väärikal kohal näiteks prantsuse Résistance’i kõrval.

Vastupanuvõitluse esimesed sündmused jäävad 1940. aastasse, kui Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolli alusel tegutsenud Nõukogude Liit hävitas Eesti iseseisvuse ja alustas maa sovetiseerimist. Me ei saa unustada ka neid noori, kes juba 24. veebruaril 1941 levitasid totalitaarse riigi tingimustes lendlehti ning ei kartnud survestada koolis kommnoori, kelle taga oli punavõimu vägi. Või õpetajaid, kes keeldusid klassis Stalinit ülistamast, kuigi teadsid, et see võib tuua kaasa karituse. Ning paljusid teisi.

Vastupanu puudutab ka Saksa okupatsiooni perioodi. Teatavasti arreteeris 20. aprillil 1944 Saksa Julgeolekupolitsei üle 200 rahvuslase, kelle seas oli hulk Rahvuskomitee liikmeid (Rahvuskomitee – Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud põrandaalune organisatsioon). Siinkohal meenub Eesti kirjandusklassik Jaan Kross, kes oli vangistatud Patarei vanglas nii sakslaste, kui seejärel ka punavõimu tahtel.

Hilisemate vastupanuvõitlejate tegevus, kelle peamine relv oli vaba sõna ja suhtlemine Läänega, on otseselt seotud taasiseseisvumise protsessiga. Mart Niklus, Lagle Parek, Enn Tarto, Kalju Mätik ja paljud teised alates valdavalt 1960. aastatest tegutsenud vastupanuvõitlejad pidid istuma aastaid vangis oma veendumuste pärast.

Mälestus vastupanuvõitlusest peaks meie pealinnas senisest rohkem materialiseeruma. Siiamaani ei ole keskset mälestusmärki omariikluse eest võidelnutele – seda on tarvis eeskätt uutele põlvedele. Need teadmised tuleb viia noorteni ka ajateenistuse raames, sest see pakub palju eeskujusid riigikaitseks. Oleks võimas, kui Kaitseväe paraadil näeks mõnd metsavendade mälestusele viitavat elementi. Ja kindlasti ei tohi alahinnata jätkuvat teadustööd selles vallas, sest ainult sellele saab üles ehitada tõsiseltvõetavat haridustööd.

Iga väärtuslik ajalooline kogemus kipub ununema, kui teda järjepidevalt elus ei hoita. Mõni kogemus on aga suisa määrav meie identiteedi tuumiku jaoks. Eesti vastupanuvõitlejad on tõendiks Eesti riigi ja tema vabadusele rajatud põhiseadusliku korra elujõulisusest ning võimsaks eeskujuks, mis aitab jõuda tagasi õigele rajale, kui aated peaksid tulevikus ununema.