Hongkongi politsei kasutas protestijate laiali ajamiseks pisargaasi, kummikuule ja veekahurit, samal ajal, kui kümned tuhanded marssisid läbi linna, eirates meeleavalduse keeldu.

FOTO: Danish Siddiqui / REUTERS

Usaldus, mida pärast 1967. aastat nii suure vaevaga politsei ja rahva vahel üles ehitati, on hakanud hoogsalt murenema ja raske on näha, kuidas seda saaks taastada, kirjutab Birminghami ülikooli õigusteaduskonna lektor Carol Anne Goodwin Jones veebiväljaandes The Conversation

Hongkongi suuri vastuolusid tekitanud väljaandmisseaduse eelnõu, mis käivitas kolm kuud väldanud protestimeeleavaldused, võttis 3. septembril päevakorrast ametlikult maha linna kimpu sattunud valitsusjuht Carrie Lam. Eelnõu tagasivõtmine oligi protestijate peamine nõudmine, kes pelgasid, et see võib kaasa tuua väljaandmisi Mandri-Hiinasse.

Kuid salvestatud telepöördumises keeldus Lam rahuldamast meeleavaldajate teisi nõudmisi, eriti just sõltumatu uurimise alustamist politsei väidetava jõhkra käitumise kohta. Küll nimetas ta kaks uut liiget piirkonnavalitsuse sõltumatu politseikaebuste nõukogu komisjoni, mis praegu uurib vägivalda.

Viimaste nädalate vägivald Hongkongis on pannud pelgama, et Peking kogub jõudu protestide mahasurumiseks. Hiina jõudude otsest sekkumist lubab Hongkongi minikonstitutsiooniks nimetatud alusseadus juhul, kui Hongkong peaks kehtestama erakorralise seisukorra, mida seni ei ole tehtud. Otse Hongkongi kesklinnas paiknevat Hiina rahvavabastusarmee garnisoni hiljaaegu tugevdati ning vahetult piirkonna piiri taha Shenzheni on koondatud päevast päeva harjutavaid relvastatud rahvamiilitsa jõude. See toetab meeleavaldajate väidet, et just nemad on «viimane tõke» linna päästmisel, mida nad enda koduks peavad.

Hongkongi elanikud on harjunud pidama koduks kohta, kus valitseja tahte asemel valitsevad seadused. Sellest olid tingitud mässud 1956., 1966. ja 1967. aastal, mil Hongkongi politsei omandas üha enam poolsõjaväelasliku iseloomu.

Pärast 1967. aasta rahutusi aga hakkas kohaliku valitsuse õiguspäraseks pidamine üha enam seostuma õigusriigi, inimõiguste ja liberalismi põhimõtete au sees hoidmisega. 1970. aastatest peale võeti ette hulk sotsiaalseid, haridus- ja õigusreforme, mille siht oli taastada sidemed kogukonnaga ja usaldus politsei vastu. Nagu ma enda uuringus sedastasin, see strateegia toimis. Hongkongi hakati pidama stabiilseks, rahumeelseks, jõukaks ja seaduskuulekaks ühiskonnaks, mida kaitses usaldusväärne ja sõbralik 30 000-pealine politsei.

Mässuks valmis

Eesriide varjus aga valmistus politsei aina põhjalikumalt võitlema rahutustega. 1958. aastast peale on sel otstarbel panustatud eriväljaõppega poolsõjaväelisse üksusse, Fanlingis baseeruvasse politsei taktikaüksusse, mille harjutusala hakati Mandri-Hiina üksustega jagama vahetult enne 1997. aastat. Lisaks sellistele eriüksustele on kõik Hongkongi politseinikud saanud väljaõpet, kuidas olla rahutusteks valmis 11 minutiga, mis on andnud politsei käsutusse erakordselt suure avaliku rahu tagamist võimaldava jõu.

Hongkongi meeleavaldaja kaitsmas end pisargaasi eest valitsuskompleksi lähistel.

FOTO: Athit Perawongmetha / Reuters / Scanpix

Ainult ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud Hongkongi politsei rahutuste rahustamise väljaõppe käsiraamat, mille sisu on põhiliselt kopeeritud Briti Metropolitani politsei ja Kanada kuningliku ratsapolitsei asjakohastest käsiraamatutest, paneb paika avaliku korra tagamise tegevusjärjekorra. Tüüpiliselt on esimeseks kasutatavaks relvaks pisargaas, mis peaks rahvamassi laiali ajama mööda politsei poolt spetsiaalselt avatuks jäetud radu pidi. Nähtavaid ja kuuldavaid hoiatusi jagatakse nii hiina kui ka inglise keeles. Takistamaks üksikute politseinike sattumist rahvamassi võimusse, ei soovitata üldiselt tungida vahistamiseks meeleavaldajate sekka. Mässuvastast väljaõpet jagatakse regulaarselt ja kohustuslikus korras kõigile politseinikele.

Kõik Hongkongi politseinikud on saanud väljaõpet, kuidas olla rahutusteks valmis 11 minutiga, mis on andnud politsei käsutusse erakordselt suure avaliku rahu tagamist võimaldava jõu.

2019. aasta meeleavaldused tõid aga kaasa politsei reageerimise sootuks uuel tasemel. Hiina süüdistab 2019. aasta protestide õhutamises küll «väliseid jõude», aga tegelikult on nende taga sisemised probleemid. Nutikam valitsus oleks ehk algusest peale võtnud eemalseisja positsiooni, kuid selle asemel paiskas valitsus tänavale politsei pisar- ja pipragaasi, veekahurite ja kummikuulidega meeleavaldajaid tagasi lööma.

Päris ennustatavalt ei läinud see plaanipäraselt: protestile järgnesid võimude surve ja repressioonid, mis omakorda tõi kaasa uued protestid, omamoodi protesti-repressioonitsükli. Selline karmi käe poliitika ulatub tagasi 2014. aastasse, mil politseil tuli vastu astuda samuti massimeeleavaldustele, mida nimetati Okupeerige Kesklinn (Occupy Central) või vihmavarjuliikumiseks. Üha tugevama surve alla teha lõpp nädalaid kestnud rahumeelsele protestile satunud toonane politseiülem Andy Tsang Wai-hung ja tema asetäitja Alan Lau lubasid viimaks pruukida meeleavaldajate vastu pisargaasi. See vapustas tervet Hongkongi. Põlvkonnad, kes olid üles kasvanud politseid austades, ei suutnud kuidagi uskuda, et «nende» politsei nüüd järsku neid nii agressiivselt ründas.

FOTO: Ring Yu / AP

Raisakotkaks hüütud Tsangil oli juba eelnevalt kõva käega mehe kuulsus. Politsei ridades olevat teda küll väga austatud, aga tema tegevus lõhestas rahva. Kui ta 2015. aastal tagasi astus, andis see valitsusele uut, lepitavama iseloomuga Stephen Lod politseiülemaks määrates võimaluse asuda politsei ja ühiskonna vahele tekkinud lõhet lappima.

Kuid päris ootamatult kutsus politsei Tsangi toonase asetäitja Lau, kes oli jõudnud erru minna, ajutiselt tööle tagasi just nimelt 2019. aasta protestidega tegelema.

Koloniaalaja pärandina kujutab Hongkongi politsei endast riigivõimu käepikendust: üksikutel politseinikel puudub iseseisev otsustusõigus. Nad peavad käsule alluma isegi siis, kui peavad seda õigustamatuks. 2019. aastal tähendas see näiteks allumist käsule tarvitada pisargaasi ja samal ajal tahtlikult tõkestada lahkumisteed. Samuti pidid nad tarvitama pisargaasi kinnises või kõigist külgedest piiratud ruumis, mis käib risti vastu rahvusvahelisele standardile, mis lubab gaasi kasutada ainult vabas õhus.

Koloniaalaja pärandina kujutab Hongkongi politsei endast riigivõimu käepikendust: üksikutel politseinikel puudub iseseisev otsustusõigus.

Samuti tulistas politsei meeleavaldajaid lähedalt kummikuulidega ja liikus meeleavaldajatele peale, kumminuiad kasutamisvalmis. Kahel korral tulistasid politseinikud lahingumoonaga hoiatuseks õhku. Politsei lõi eriüksuse, nõndanimetatud jahisalga, mille ülesandeks oli erariides püüda kinni silmapaistvamad aktivistid ja toimetada nad Mandri-Hiina piiri lähedal asuvasse San Uk Lingi erikinnipidamiskohta.

Politsei vägivalla jäädvustamine mobiiltelefonidega tehtud videoil, mis levisid laialdaselt ühismeedias, ei pärssinud vägivalda karvavõrdki. Õigupoolest näitab juba see, et politsei oli valmis lubama filmida oma jõhkrat käitumist, et neil ei olnudki kavas kuidagi teisiti käituda.

Usalduse tagasivõitmine ei saa olema lihtne

Ometi püsisid meeleavaldajad visalt ja kohkumatult tänavatel edasi. Ka nemad olid 2014. aastast õppinud: nii puudusid neil teadlikult kindlad juhid - nii selleks, et politsei ei saaks juhte «ära noppida», kui ka selleks, et vältida võimalikke lahkhelisid ja erimeelsusi. Nad kavaldavad pidevalt politsei üle Bruce Leelt inspiratsiooni saanud nõndanimetatud voogava vee taktikaga, hajudes juba enne seda, kui politsei kohale ilmub, et siis ootamatult kuskil sootuks mujal jälle esile kerkida. Nende nutikus ja loovus on pälvinud avalikkuse soodsa tähelepanu.

FOTO: Kin Cheung / AP

Valitsuse repressiivne käitumine seevastu tekitab tagasilööke. Paljud, kes muidu jääksid küllap koduseinte vahele, on valitsuse ja politsei käitumisest nii nördinud, et tulevad nüüd hoopis ise meelt avaldama. Neid on kõigist inimkihtidest koduperenaistest juristide, raamatupidajate ja ärimeesteni, rääkimata kooli- ja üliõpilastest, kelle kõigi rahu- ja kindlameelne käitumine lükkab lakkamata ümber pildi neist kui radikaalsest märatsevast rahvamassist, mida Peking kõigest väest punnitab välja pakkuda.

Rahvale vastu saadetud politseinikke ei ole mitte ainult haaranud tüdimus, vaid ka kahtlused, kui tark on ikka seada oma pered võimaliku avaliku halvakspanu ohtu, kui nad vastavalt käsule muudkui pisargaasitavad rahvahulki, kelle seas võib olla nende naabreid, sõpru, isegi sugulasi. Usaldus, mida pärast 1967. aastat nii suure vaevaga politsei ja rahva vahel üles ehitati, on hakanud hoogsalt murenema ja raske on näha, kuidas seda saaks taastada.

Carol Anne Godwin Jones on seotud vabaühendusega Hong Kong Watch

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane