/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2010/05/09/364320t1h9409.jpg)
Mulle on vastukarva kõiksugused kampaaniad, olgu selleks lugemisaasta või linna kultuurseks kuulutamine. Sageli ulub loosungite taga vaid tuul. Ei olnud minus aasta tagasi erilist usku ettevõtmisse nimega Tallinn 2011.
Heili Sibrits: usun UFOdesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna tunnistan, et Tallinnas oli tänu kultuuripealinna tiitlile kultuuri, põnevat ja erakordset kultuuri rohkem kui varasematel aastatel. Võtkem näiteks teater – kui poleks kultuuripealinna, poleks sündinud ka Põhuteatrit.
Aga Põhuteatris mängitud tipptasemel lavastused – nagu ka etenduskunstide festivalil POT kavas olnud – poleks Eestisse kultuuripealinna rahalise toeta jõudnud. Rääkimata Põhuteatrist enesest, mõnusast rahuoaasist keset linna – sellist paika jääb hing taga igatsema.
Või siis Ökosaare kohvikut Kalamaja veerel. Ja Kadrioru parki õhku ehitatud rada… Kõigi õnnestunud projektide üleslugemiseks peaks kommentaari maht olema kahekordne. Seega siin stopp.
Tallinn 2011 õnnestus, eriti kui arvestada, et kultuuriaasta programmi eelarve on väiksem kui sel aastal riigi poolt rahvusooperile Estonia eraldatud summa. Vastavalt siis 5,46 miljonit ja kuus miljonit eurot.
Tõsi, Estonia riiklik tegevustoetus peab katma lisaks programmile ka muid kulusid. Tallinn 2011 tervikeelarve aastail 2007– 2012 on 15,31 miljonit eurot, millest programmile kulus 7,25 miljonit eurot.
Loomulikult see suur summa, aga mitte nii suur, et selle eest saaks aasta otsa kestva ja kõiki maitseid rahuldava programmi kokku panna. Võrduseks vaid niipalju, et Tallinnaga ühel ajal Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandva Turu linna vastava sihtasutuse käsutuses oli 50 miljonit eurot.
Seega on mõistetav, miks Tallinn 2011 kultuuriprogrammis leidus ammu tuttavaid üritusi, nagu Jazzkaar, PÖFF jne. Kuid uskuge, pea kõik nende festivalide korraldajad kinnitavad, et kultuuripealinna tugi oli neile tänavu hädavajalik.
Inimestele, kes kurdavad, et aasta sai läbi, kuid mitte midagi polnud vaadata-kuulata, soovitan hoopis endale otsa vaadata ja küsida, kui suur osa on siin enda mugavusel ja rumalusel ning kui suur osa ebaõnnestunud kultuuriaastal.
Tõsi see on, sobiva kultuurisündmuse leidmiseks pidi ise pisut vaeva nägema, programmis sobrama ja 7000 sündmuse seast enda jaoks pärlid üles leidma. Kuulsin tabavat ütlust kultuuripealinna kohta: kultuuripealinn on nagu UFO, kes aasta alguses Estonia katusele maandus.
Need, kes on teda näinud, usuvad, kuid need, kes pole UFOsid kohanud, ei usu. Mina kohtusin kultuuriaastal kultuuriga, seega usun UFOdesse.