Türgi ralli teine päev. Pildil Ott Tänak. 

FOTO: Sander Ilvest

Kohtusin augustis Saaremaal vanade sõjaväekaaslastega, kellest enamikku polnud ligemale 30 aastat näinud. Mis seal salata, võtsime viina ja rääkisime lugusid vene kroonust. Lõbus oli. Aga mingil arusaamatul põhjusel jõudis jutt ühel hetkel Eesti poliitikani.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Paraku. Kiirelt jagunesid lõbusad saatusekaaslased eri leeridesse. Pole vast vaja täpsustada, kuidas. Detsibellid kerkisid, näod tõmbusid pingesse. Õhus oli tunda lähenevat äikest. Kui paljud koosviibimised on viimasel ajal saanud rikutud üksnes põhjusel, et kaotad valvsuse ning n-ö lased poliitikud lauda!

Meil õnneks päris tatipritsimiseks ei läinud. Võib-olla just sellepärast, et sekkus ralli. Kümmekond meest olid ühtäkki ninapidi oma nutimasinas ja jälgisid ainiti seda, kuidas läheb meie Otil Saksamaa teedel.

Mina mitte. Küllap tuleb seda tänapäeva Eestis mõõdukaks puudeks diagnoosida, aga ma pole rallisõber. Tähendab, muidugi ma tean, kes on Ott Tänak ja millises meeskonnas ta sõidab. Ning teeb mullegi rõõmu, et sel sitkel mehel on endiselt võimalik tulla maailmameistriks. Ent see on ka kõik.

Sestap julgen tunnistada, et need nädalavahetused, kui Ott kihutab mõnel järjekordsel MM-sarja rallil, suudan pulsi madalal hoida ja rahulikult hingata.