Kalle Muuli

FOTO: Peeter Langovits.

Kalle Muuli (Postimees) kirjutab, et Padari plaan tähendab töötu jaoks vaid lisakulu ja enesepettust. Kui inimesel laenust enam jõud üle ei käi, tuleb taskukohasemale pinnale kolida.

Rahandusminister Ivari Padari ettepanek anda eluasemelaenuga kimpu jäänud töötutele  intresside tasumiseks riigikassast aastaks laenu pikendab majanduskriisi ja suurendab tööpuudust.



Töötule tähendab lisalaen üksnes enesepettust. See ei lahenda probleemi, vaid lükkab lahenduse edasi ja teeb asja hullemaks. Võlakoormus ju suureneb, mitte ei vähene. Kui intressipuhkus läbi, tuleb hakata raha tagasi maksma, ainult et nüüd on võlg riigi laenuabi võrra suurem. Seega peab intressipuhkust kasutav töötu keset ränka majanduskriisi leidma aasta jooksul töö, mille eest makstakse veelgi suuremat palka, kui talle maksti majandusbuumi ajal.



Kas see on ikka reaalne? Mõelgem näiteks tuhandetele ehitajatele, kes kinnisvarabuumi ajal teenisid mitu Eesti keskmist palka kuus, aga nüüd on tööta. Kas nad tõesti leiavad aasta pärast sama tasuva ameti?



Intressipuhkuse tõttu peab töötu loobuma pakkumistest, kus palk on väiksem tema kunagisest palgast. Tööotsimise aeg pikeneb tunduvalt ja inimene ei saa teenida enda elatamiseks sedagi vähest raha, mida ta mõnd väiksema palgaga ametit vastu võttes oleks muidu teeninud.



Ainus viis võlaprobleemi lahendada on võlast vabaneda, mitte seda suurendada. Liiga kallis eluase tuleb pangale anda ja ise taskukohasele üüripinnale kolida. Üürikortereid pakutakse praegu palju ja hinnad aina langevad. Ja kui kogu töötu abiraha üürile kipub kuluma, siis saab riigilt toimetulekutoetust. Seda makstakse kõigile, kellel jääb pärast ühe kuu eluasemekulude tasumist alles vähem raha kui ametlikult kehtestatud toimetulekupiir.



Niisugune lahendus on küll valus, kuid midagi pole parata. Töötu ei saa lubada endale samasugust elu, nagu kõrgepalgalisel ametikohal olles. Kui olud paranevad ja palk lubab, võib ju taas parema eluaseme soetamisele mõelda.



Tõsi on see, et mõni teine riik on pangavõlglasi toetanud. Aga seda pole tehtud mitte niivõrd laenuvõtjate, kuivõrd pankade päästmiseks. Pangad ongi tegelikult ainsad, kes sellisest intressipuhkusest otseselt kasu lõikavad. Ent erinevalt USA pankadest pole Eestis tegutsevad Põhjamaade pangad kokku kukkumas ja nende kasumeid pole meie maksumaksjal küll põhjust suurendama hakata.



Eestis on majanduskriisi põhjuseks see, et odav laenuraha õhutas meid tarbima rohkem, kui me tegelikult teenisime. Et kriisist üle saada, tuleb üle jõu käivast eluviisist loobuda, tulud ja kulud taas tasakaalu viia, vähendada laenukoormat ja palku, et tootlikkus suureneks.



Aga selle asemel, et kutsuda rahvast üles säästlikult elama, õhutab rahandusminister meid veelgi rohkem laenu võtma ja tarbimispidu jätkama. Kellel tööd pole või muidu liiga kallis majas elab, võtku aga riigilt laenu veel juurde. Ilma igasuguse tagatiseta loomulikult – peaasi, et üle jõu käiv elulaad jätkuks.



Päris kindlasti pole intressipuhkus sõnum, mida ma ootan inimeselt, kellele rahvas on raskel ajal usaldanud riigi rahaasjade korraldamise. Miljonitesse kroonidesse küündivate varandustega kinnisvaraomanike ja pankade asemel peaks riik toetama senisest rohkem neid, kes on nii vaesed, et pole julgenud pangalaenust unistadagi.