Portfell. Pilt on illustratiivne

FOTO: PEETER LANGOVITS / PM/SCANPIX

ETV avas eile uue poliitikahooaja saatega «Esimene stuudio», kuhu olid kutsutud viie parlamendierakonna juhid. Eesti Väitlusseltsi juht Herman Kelomees võtab kohati väga kirglikuks kiskunud debati kokku, jagades osalejatele hindeid viiepallisüsteemis.

Võrreldes talviste ja kevadiste valimisdebattidega oli kergenduseks see, et debatis osales viis, mitte kaheksa osalejat. Saateformaadis olid koalitsiooni- ja opositsioonierakonnad pandud vastamisi justkui võistkonnad väitlusturniiril. Tore oli kuulda saatejuht Andres Kuuselt, et esinumbrite debatti sarnases formaadis hakkab televaataja nägema kord kuus.

Debatis oli kaks teemat, mis said aega piisavalt, et arutelu oleks sisuline: eelarve ja pensionireform. Lisaks räägiti ka vihkamisest, renditööjõust ja eestikeelsest haridusest, aga neil teemadel jäi debatt liiga lühikeseks ja pinnapealseks, et hinnanguid anda. Eelarvedebati võib kokku võtta järeldusega, et asi on veel liiga toores. Tuleb paar nädalat oodata, kuni ministeeriumid on Exceli-tabelid lukku löönud.

Pensionireformi arutelus jäi peale koalitsioon ning kuna see kujunes väitluse tähtsaimaks ja kirglikumaks teemaks, võib anda koalitsioonile ka debati võidu üldiselt. Koalitsioonil on hea probleemipüstitus, aga kahtlane plaan. Nad jäävad peale, sest opositsioon nõustub probleemipüstitusega ilma selget omapoolset plaani toomata.

Kehtis ühe minuti reegel: kauem ükski sõnavõtt kesta ei tohi. Kuigi esinumbrid peaksid selle reegli arvesse võtmisel juba päris vilunud olema, kasutasid mõned neist seda ülinappi aega pigem tühisteks asjadeks või kehvadeks argumentideks.

Reformierakonna juht Kaja Kallas.

FOTO: Scanpix / Reuters

Kaja Kallas, 4+ (võitja)

Opositsioonijuht alustab saate ühe minuti reeglile hästi alluva lühianalüüsiga sellest, kuidas hea majanduse tingimustes oleks tulnud raha säästa. Veelgi mõjuvamaks muudavad tema argumendi oponendid, kes ei suuda põhjendada kesist eelarvepositsiooni muu kui mittetäitunud prognoosidega.

Kallase seletus pensionisüsteemi lammutamise kohta ei ole kõige parem. See koosneb tänase pensionisüsteemi kirjeldamisest ja lihtsalt lausumisest, et tegemist on lammutamisega. Lühianalüüs sellest, kuidas rahvastikuprotsessid tingivad suurema surve riigile kui pensionimaksjale, on pensionireformi debati kontekstis vajalik ja seega tervitatav.

Suure osa debatiedust saavutab ta sellega, et on ainus poliitik ruumis, kes pole praegu ega ole olnud veel hiljuti Ratase valitsuse osa.

Keskerakonna juht ja peaminister Jüri Ratas.

FOTO: Tiina Oja

Jüri Ratas, 4

Peaminister saab kohe alguses küsimuse 50 miljoni eelarvest kärpimise vajadusest ning suudab vastata enesekindlalt, sest kärpevajadus jääb alla kevadel ja suvel arutatud mustematele stsenaariumidele. On sümpaatne, et peaminister vähemalt möönab, et valitsuse plaanid ei ole teostatavad ilma maksukoormuse tõusuta. See jutt on usutavam kui Helme abstraktne kärpeplaan.

Pensionireformi teemal toob ta välja fakti fondide madalast tootlusest, mis paratamatult jätab tänasest süsteemist kasina mulje. Oponentidel oleks vaja sellega võistlemiseks konkreetset vastuplaani. Erinevalt Kallasest kulub tal rohkem aega prioriteetide korrutamisele kui argumentide lahtiseletamisele.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder.

FOTO: Joosep Pank

Helir-Valdor Seeder, 3+

Isamaa esimees oleks võinud pigem mainimata jätta, et teadusele 1% SKTst eraldamise lubadust pole tagasi võetud. Keegi ei oska öelda, kui kauges tulevikus see teostuda võiks, ka Seeder ise mitte. Kogu jutt mõjub seega õõnsalt.

Pensionireformi teema alguses on Seeder pahur seetõttu, et ETV polevat talle varem sel teemal sõna andnud. Tegemist on sõnavõtuga, millel pole ühe minuti reegli saates mingit mõtet. Niigi keeruka teema sissejuhatamiseks jätab ta endale vähe aega, aga saab õnneks teise võimaluse.

Seeder osaleb fondide tootluse teemalises faktiduellis Indrek Saarega, kus Saar väidab, et tootlus olnud kõrgem kui elatustaseme tõus, samas Seedri andmetel pole üheski Euroopa riigis olnud tootlus kõrgem majanduskasvust, palgakasvust või inflatsioonist. Ka tema pensioniteemalised argumendid jäävad kõlama paremini opositsioonist, kellel selge alternatiiv puudub. Vastuplaani oleks oponentidel kindlasti vaja, sest praeguse süsteemi vigasid suudavad pensionireformi pooldajad eesotsas Seedriga hästi loetleda.

EKRE esimees Mart Helme.

FOTO: Joosep Pank

Mart Helme, 3

EKREle omaselt algab nende esimehe esimene sõnavõtt kohe vasturünnakuga, süüdistuseks riigipidamise liiga kalliks muutumine Reformierakonna valitsuste ajal. Vaatajale lubatakse paksu ja laisa riigi kärpimist priskete miljonite ulatuses. Konkreetsed kärpekohad peab tuvastama ikkagi hiljem toimuv riigieelarve revisjon, Helmel endal neid pakkuda pole.

Siseminister näitab end hea investeerijana ja näitena sellest, miks tema puhul ei pea laskma rahal pensionisüsteemis seista. Kogu pensionidebatis jäi puudu julgusest öelda välja, et küllap kulutaks arvestatav osa inimestest II samba raha rumalalt. Helme kasutab seda väga hästi ära, küsides oponentidelt, et milles üldse probleem on, kui kõigile jääb võimalus vabatahtlikult hoiustamist jätkata.

Poliitiliste punktide võitmise mõttes oli Ukraina tööliste teema tõstatamine kindlasti Helme jaoks väärtuslik, sest sellega eristus ta kõigist teistest poliitikutest, ka koalitsioonikaaslastest.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juht Indrek Saar.

FOTO: Joakim Klementi / Eesti Meedia/Scanpix

Indrek Saar, 3-

Sotside uus esimees oli veel hiljuti minister Ratase valitsuses, seetõttu ei saa ta eelarvepoliitika kriitikas olla sugugi nii vaba, nagu seda on Kaja Kallas. Et rahandusega tegeles eelmises valitsuses teise erakonna rahandusminister, ei ole veenev, sest riigieelarve saab sündida kõigi valitsuserakondade nõusolekul.

Saar, nagu ka teised, ei julge otse välja öelda, et suur osa inimesi võtaks raha süsteemist välja mitte selle paremaks investeerimiseks, vaid mõtlematuteks kuludeks. Valijat ei saa ju rumalana näidata. Selles diplomaatilisuses ei jää piisavalt hästi pinnale hirmutamine vaesuses pensionäride või saja tuhande immigrandiga.

Üpris lennukalt kõlab väide, justkui oleks sotside lastetoetuste poliitika Eesti demograafilist olukorda oluliselt parandanud, kuigi eksperdid üldiselt ei tunnusta, et mõni üksik meede selleks võimeline on või et muutused nii kiiresti juhtuvad.