Päeva karikatuur 12.09.2019.

FOTO: Urmas Nemvalts

«Teekond homo sapiens’ini» on kuulus pilt, mida enamik ilmselt pealkirja järgi ei tea, kuid silme ees kohe ära tunneb. Pildil on ahv, kes ajab end järjepanu sirgu, haarab tööriista ja saab lõpuks viimases etapis sirgelt seisvaks inimeseks. Teatavasti on aga satiirikud joonistanud sellele ka lõpujärgse asendi: taas küüru vajunud 21. sajandi inimese – käes armastatud ja vihatud nutitelefon.

Puuteekraaniga klotside peaaegu maniakaalne näppimine on praeguseks niivõrd levinud, et sellele eriliselt osutamine on juba omaette ludiitluse vorm. Ometi kaasnevad enamikul igapäevase kaaslase regulaarse kasutamisega tagajärjed, mille pikaajalist mõju ei tea meditsiinivaldkond ega oska ette kujutada ühiskonnateadlased.

Tänases lehes toome lugejani lood nii spetsialistide kui ka sel sajandil sündinud põlvkonnaga – noortega, kellele on nuputelefon, rääkimata kodusest lauatelefonist, juba pigem muuseumivaldkond.

Probleem on aga tõsine. Nutisõltuvus on termin, mida arstid kasutavad inimeste kohta, kes lihtsalt ilma telefonita ei saa. Korduvad on lood füüsilisest vägivallast, mida ekraanist võõrutatu teiste kallal rakendab.

Põhjusi, miks haagivad just noored end tugevalt ekraanide külge, on mitmesuguseid. Nii mõnelgi juhul on tegu aga sümptomi või tagajärje, mitte tuumpõhjusega. Teadupärast pole virtuaalmaailmas just raske juhtida oma tähelepanu ebameeldivalt kõrvale. Siin on vastutus eelkõige kodul ja vanematel: seada lastele selgeid piire ja tegeleda vajaduse korral probleemidega.

Mure pole aga ainult lastega. Õigupoolest oleks nende sildistamine-süüdistamine kõige mugavam, ent seetõttu ka vääraim viis seda teemat lahata.

Kas olete mõelnud, miks tuleb sotsiaalmeedias värskendamiseks ekraanil näpuga just alla tõmmata? Tuletab see ehk meelde sedasama ootusärevust, mida tunnevad kasiinosõltlased mänguautomaadi ees kangi tõmmates? Olgu selle seosega, kuidas on, kuid tarkvaraarendajad on suutnud luua äärmiselt haaravaid keskkondi, millega meie sisalikuaju ei suuda toime tulla. Võib üksnes aimata, mida võib tuua virtuaalreaalsuse massidesse saabumine.

Nii nagu oleme viimastel aastakümnetel päriselt aru saanud, et sai ja suhkur on meile ohutud üksnes väikestes kogustes, nõnda peame ka mõistma, et iseenese aju igasugu kiirinfoga täis tuupimine ei hoia mõistust tervena.

Inimene pole aastatuhandetega bioloogiliselt suurt muutunud, tsivilisatsioon aga meeletult. Seejuures tempo üksnes kasvab. Arengud, mis võtsid kunagi aega aastakümneid, toimuvad nüüd sisuliselt iga paari aasta järel.

Nii nagu oleme viimastel aastakümnetel päriselt aru saanud, et sai ja suhkur on meile ohutud üksnes väikestes kogustes, nõnda peame ka mõistma, et iseenese aju igasugu kiirinfoga täis tuupimine ei hoia mõistust tervena.

Kindlasti harjume aja jooksul nende masinatega, kujundame vastava etiketi ja seome nad tasakaalustatumalt oma ellu. Kuid selleks tuleb probleemi tunnistada.

Näiteks kujundatakse nüüdisaegset linnaruumi ümber nii, et inimesed mugavast autost taas tänavale sundida. Moodsale inforuumile ei teeks ka paha, kui tooksime ikka ja jälle oma pea virtuaalmaailmast välja tuulduma.