Al-Qaida.

FOTO: Hani Mohammed / AP

Al-Qaida ei ole enam selline hierarhiline organisatsioon, mis täidab kuulsa ja karismaatilise juhi käske, nagu see oli 11. septembril 2001. Kuid see on palju tugevam ja sitkem kui bin Ladeni ajal, kirjutab George Masoni ülikooli doktorant Christian Taylor veebiväljaandes The Conversation. 

Al-Qaida on värvanud umbkaudu 40 000 võitlejat pärast 11. septembrit 2001, mil Osama bin Ladeni juhitud äärmusrühmitus ründas Ameerika Ühendriike, väidab mittetulundusühing Välissuhete Nõukogu.

Hoolimata USA algatatud ülemaailmsest «sõjast terrori vastu», mis on läinud Ühendriikidele maksma 5,9 triljonit dollarit ning mille käigus on tapetud hinnanguliselt 480 000 kuni 507 000 inimest ja mõrvatud bin Laden, on al-Qaida ometi pärast 11. septembrit 2001 kasvanud ja laienenud, levides Afganistani maapiirkondadest Põhja-Aafrikasse, Ida-Aafrikasse, Saheli, Pärsia lahe riikidesse, Lähis-Itta ja Kesk-Aasiasse.

Kõigis neis piirkondades on al-Qaida omandanud tuntava poliitilise mõju, mõnel pool isegi astunud kohaliku valitsuse asemele.

Mil moel on usuäärmuslaste rühmitus, millesse 2001. aasta septembris kuulus alla saja inimese, suutnud kasvada hargmaiseks terroriorganisatsiooniks - seda sellest hoolimata, et liikumise oli täielikuks hävitamiseks sihikule võtnud maailma võimsaim sõjavägi?

Nagu ma olen näidanud väitekirjas al-Qaida sitkuse kohta ja nagu on kinnitanud teiste teadlaste tööd, sai al-Qaida kasvu katalüsaatoriks just USA «sõda terrori vastu».

Bin Laden ja «sõda terrori vastu»

Al-Qaida loodi 1988. aastal Pakistanis vastusena Nõukogude sissetungile naaberriiki Afganistani.

Aastaid oli tegemist väikese, nõrga ja vähest innustust pakkuva liikumisega. Bin Laden püüdis luua kogu islamimaailma hõlmavat islamijõudude liitu kalifaadi rajamiseks, kus kehtiksid ranged islamiseadused. Kuid 1996. aastal oli tema käsutuses kõigest 30 sõdalast, kes olid valmis selle eesmärgi nimel surma minema.

Aastaid püüdis bin Laden liituda selliste äärmusrühmitustega, nagu Egiptuse Ibn al-Khattab ja Liibüa Islami Võitlusgrupp, lootes luua ülemaailmse islamistliku liikumise.

Need organisatsioonid lükkasid bin Ladeni lähenemiskatse tagasi. Rühmitustel puudus ühine vaenlane, kes suutnuks neid tõmmata kaasa al-Qaida võitlusse islamikalifaadi loomise nimel.

Seepeale muutis bin Laden strateegiat. Ta otsustas suunata ründeteraviku Ühendriikide vastu - just seda riiki pidasid paljud islamiäärmuslikud rühmitused islami vaenlaseks.

1998. aastal korraldas al-Qaida edukad rünnakud USA saatkondade vastu Tansaanias ja Keenias. 2000. aastal võeti ette pommirünnak parajasti Jeemeni sadamas kütusevaru täiendava USA sõjalaeva Cole vastu, milles hukkus 17 mereväelast.

Bin Laden lootis, et USA vastab sõjalise sissetungiga mõnda riiki, kus muslimid on enamuses, mis käivitaks püha sõja, milles al-Qaida saaks esirinnas sõdida uskmatute agressorite vastu.

Pärast seda, kui al-Qaida võitlejad suunasid 11. septembril 2001 lennukid purustama Maailma Kaubanduskeskust ja Pentagoni, tappes 2977 inimest, saigi bin Laden oma tahtmise. Ühendriigid tungisid 7. oktoobril 2001. aastal Afganistani. Poolteist aastat hiljem järgnes sissetung Iraaki.

Osama bin Laden ajalehe esikaantel. 

FOTO: WILLIAM WEST / AFP

Al-Qaida kasv

11. septembri järel asusid bin Ladeni üritust toetama paljud islamistlikud rühmitused ja üksikäärmuslased. Al-Qaidast kujunes üleilmse vägivaldse islamistliku liikumise tuumik, mille mõttekaaslased Lähis-Idas ja Aafrikas vandusid neile truudust.

Samal ajal räsis sõda Afganistanis rängalt al-Qaida tuumiku ridu.

Juhid tapeti droonirünnakutes või sunniti varjuma. Bushi administratsioon kinnitas, et on tapnud 75 protsenti al-Qaida juhtkonnast. Bin Laden ja teised al-Qaida juhid otsisid varjupaika sellistes kohtades nagu Pakistani hõimualad või Jeemen - ääremaad, kuhu USA maaväel oli keeruline ligi pääseda.

Raskendamaks Ühendriikidel enda leidmist piiras al-Qaida sidepidamist uute, detsentraliseeritud rinnete vahel. See tähendas. et liikumise globaalsel juhtkonnal olid vabad käed tegutseda üsna iseseisvalt.

Bin Laden eeldas, et al-Qaida harud püsivad teatavate tuumväärtuste ja üldise strateegia juures ning mõistagi püüdlevad jätkuvalt islamikalifaadi rajamise poole.

Kuid vastsed al-Qaida piirkondlikud juhid - näiteks Abu Mussab al-Zarqawi Iraagis, Ahmed Abdi Godane Somaalias ja Nassir al-Wuhayshi Jeemenis - olid piisavalt autonoomsed, et ajada neis ebastabiilsetes piirkondades oma asja.

Al-Qaida Iraagis, al-Shahaab ja al-Qaida Araabia poolsaarel, nagu neid rühmitusi nimetama hakati, sukeldusid ülepeakaela kohalikku poliitikasse. Nad hakkasid üles ehitama oma mainet, looma liite ja värbama võitlejaid.

2015. aastal, kui bin Laden tapeti, kujutas al-Qaida endast regionaalsete kalifaatide võrgustikku. Tänaseks ulatub selle territoorium Afganistanist ja Pakistanist Põhja-Aafrikasse, Lähis-Itta ja kaugemalegi.

Manipuleerimine usuerinevustega

Al-Qaida Araabia poolsaarel, mille keskus asub Jeemenis, on heaks näiteks, mil moel rühmitus kinnistab oma võimu lokaalsel tasandil.

Jeemenis on käinud kodusõda 2015. aastast, mil šiiitidest houthid haarasid relvad ja kuulutasid sõja riigi sunniitidest koosnevale valitsusele.

Ehkki pealispinnal paistab konflikt usulahkude kokkupõrkena, väidab Jeemeni uurija Marieke Brandt, et suurel määral on põhjuseks ikkagi poliitiline võim: nimelt on Jeemeni valitsus pikka aega eiranud houthi vähemust, kes elab Põhja-Jeemenis.

Siiski nägi al-Qaida - sunniitlik terrorirühmitus - Jeemeni kodusõjas endale soodust poliitilist võimalust.

Rühmitus on õhutanud kodusõjas ilmnevaid usulisi erinevusi. Araabiakeelse ajakirja, märtrite videode, luuletuste ja rahvalike laulude toel on al-Qaida leidnud sooja vastuvõttu kohalike sunniitide ja Jeemeni mõjuvõimsate sunniidi hõimupealike seas. Samuti on nad imbunud Jeemeni valitsusse, mida toetab Saudi Araabia, ja võidelnud koos sunniidi hõimude sõjameestega houthide rünnakulaine vastu.

See strateegia on al-Qaidale palju edu toonud. Rajamise ajal 2009. aastal võis al-Qaida Araabia poolsaarel välja panna sadu võitlejaid. Nüüd on neil Jeemenis 7000 sõdalast, kellest suurema osa moodustavad sunniidid, kes on värvatud aladelt, mida houthid on püüdnud enda kätte haarata.

Nad on maamiinide ja pommidega kogu Jeemenis tapnud sadu inimesi, võtnud pantvangi ajakirjanikke, 2015. aastal aga korraldasid lausa veresauna ajalehe Charlie Hebdo toimetuses Pariisis.

USA valitsus peab al-Qaidat Araabia poolsaarel al-Qaida kõige väljaarenenumaks ja ohtlikumaks haruks.

FOTO: Fadi al-Halabi/AFP

Muutunud taktika ei ole muutnud eesmärke

Oma meetodeid Jeemeni kultuurile ja oludele kohendades tegi al-Qaida Araabia poolsaarel siiski ka mitu eksisammu.

2011. aastal üritas rühmitus kehtestada äärmiselt range islamikorralduse kahes Lõuna-Jeemeni piirkonnas, mis olid nende kontrolli all. Al-Qaida juurutas karmid karistused, mis on levinud Afganisanis, näiteks vargal käe maharaiumine, ja keelustas levinud erguti, katapõõsa lehtede närimise.

Nii äärmuslikud reeglid ajendasid sunniidi hõimuvõitlejaid al-Qaida minema ajama.

Kui al-Qaida Araabia poolsaarel järgmine kord, 2015. aastal, kehtestas poliitilise võimu Jeemeni aladel, mis olid kodusõja kaoses libisenud igasuguse kontrolli alt välja, ei hakanud nad enam ise otse valitsema. Nad lubasid kohalikel nõukogudele valitseda nende tavade ja reeglite järgi. Samuti ei puudutanud nad elavat katapõõsa lehtede ja selle saaduste turgu.

Lisaks maksis al-Qaida kinni ammu hooletusse jäänud avalike teenuste - koolid, veevarustus, elekter - taastamise, võttes sel moel endale sisuliselt riigi rolli.

Humanitaarorganisatsiooni Rahvusvaheline Kriisigrupp väitel leidis selline leebem suhtumine kohaliku elanikkonna silmis heakskiitu. Mis omakorda lubas al-Qaidal jätkuvalt tarvitada Jeemenit oma kohaliku peakorterina.

Samasugune üleminek globaalselt lokaalsele on toimunud al-Qaida harudes, mis tegutsevad Somaalias, Iraagis ja Süürias.

Al-Qaida ei ole enam selline hierarhiline organisatsioon, mis täidab kuulsa ja karismaatilise juhi käske, nagu see oli 11. septembril 2001.

Kuid see on palju tugevam ja sitkem kui bin Ladeni ajal. Ning «sõda terrori vastu» ei ole rühmitust nõrgestanud ega hävitanud, vaid selle tugevnemisele kaasa aidanud.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane