/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/09/10/12547499t1h0ff6.jpg)
Läänes ameeriklased, idas hiinlased ja venelased ning selle keskel koos brittidega eurooplased. Kõik omavahel üha enam nugade peal. Sellises olukorras asub novembris ametisse Euroopa Liidu uus valitsus ehk komisjon. Eile sai selgeks selle koosseis.
Juhtkiri: energiaportfelliga Brüsselisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksamaa endine kaitseminister Ursula von der Leyen on pannud kokku 27-liikmelise meeskonna, kust on teadagi puudu britid. Viimased on ju lubanud 31. oktoobril liidust lahkuda, aga lõpuni ei tea vist keegi. Eesti kaotab liitlase, ent pärast eilset on siiski põhjust vähemalt tagasihoidlikult rõõmustada.
Oma volinikuna lähetab Tallinn Kadri Simsoni – just energiaportfelliga, millest ajakirjanduses mõnda aega juttu on olnud. Vahest on aga tähtsam see, et viiest asepresidendist kolm – seejuures kõige mõjukamat – on Eestiga sarnaselt mõtlevatest riikidest. Holland, Taani ja Läti, kelle naasev volinik Valdis Dombrovskis on hinnatud üle Euroopa.
Ei maksa unustada, et enne ametisse nimetamist käib kogu seltskond ka Euroopa Parlamendis kuulamisel. Eelmised korrad on näidanud, et üks-kaks sellest kadalipust läbi ei pääse. Simsonit aga see perspektiiv ilmselt ei ohusta.
Kas Eesti sai endale hea portfelli? Jälgides viimaseid kuid koduseski poliitikas, on selge, et energeetika tähtsus üha kasvab. Seda peegeldas ka von der Leyen oma kõnes, seades põhirõhu kliimale ja keskkonnale. Tõsi, haare selles vallas on tunduvalt laiem kui Simsoni portfell, mida näitab seegi, et oma 22-minutilises kõnes jõudis tulevane president eestlaseni alles 18. minutil. Siin tasub märgata aga võimalust – Simsonil on lihtsalt kohustus teha ise oma amet oluliseks.
Ükski komisjoni volinik ei aja Brüsselis oma koduriigi asja, kuid energiapöörde küsimuses peab energiavolinik suunama teraviku endisele idablokile. Lubatud rohepööre on ju suur väljakutse, eriti vaesematele liikmesriikidele.
Ent pole siinsed riigid kaugeltki ainsad, kel puudub saastavale energiale alternatiiv. Von der Leyeni Saksamaa, kus roheline poliitideoloogia ehk kõige selgemalt esil, on Euroopa Liidu suurim kivisöe põletaja. Nõnda kujunevad poliitiliselt tähtsaks mitut sorti üleminekutoetused.
Märksa geopoliitilisema loomuga on aga Simsoni jaoks Nord Streami ja USA veeldatud maagaasi ehk LNG küsimus. Seni on venelaste projekti suurim toetaja olnud just Berliin, kuid Simsongi rõhutas eile, et EL peab pidama kinni omaenda reeglitest. Eks ole näha. Peale kõige mainitu on liitu viimase viie aastaga raputanud võlamured, rändekriis ja sõda välispiiridel. Millise kriisiga tuleb silmitsi seista järgmisel viiel? Kas uus komisjon tuleb sellega toime?
On põhjust jääda mõõdukalt skeptiliseks ning olla ikkagi ise enda eest väljas. Ei valitse ju paljudes teemades liikmesriikide vahel säärast üksmeelt, nagu komisjoni värskete liikmete rõõmsaid nägusid vaadates eeldada võiks. Samuti on lõppvastutus enamikus valdkondades ikkagi meil siin kodus, mitte Brüsselis.