Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/22/7504083t1h6c94.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/21/11883774t1h63fe.jpg)
Suuremate sissetulekutega inimesed suudavad üldjuhul ise endale tuleviku jaoks piisavalt kõrvale panna. Tagasihoidlikumate sissetulekutega inimestel on aga keerulisem säästa, mistõttu on nende kohustuslik pensionisäästmine hädavajalik just nimelt neile endile, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni liige Maris Lauri (Reformierakond).
Jooksvatest tuludest finantseeritud pensionisüsteem – Eesti puhul I sammas – meenutab mõneti püramiidskeemi. Ta töötab täpselt nii kaua, kuni jätkub piisavalt tööealisi inimesi, kes on nõus maksma järjest suuremat osa oma jooksvatest tuludest mittetöötavatele eakatele. Seni, kuni rahvastikupüramiid meenutas tõesti püramiidi, kohustuslik kooliaeg oli 6-8 aastat ja pensioniiga algas kaugelt hiljem kui keskmine oodatav eluiga, oli kulu riigi rahandusele ja maksukoormus väike.