Aarne Seppel: teine sammas kui usaldusreform

Aarne Seppel. Foto: Erik Prozes

Vaidlus teise pensionisamba ümber ei räägi inimeste vabaduse kohta tegelikult mitte midagi. Ühegi seadusega ei saa keelata inimesel olemast loll, aga ka vastupidi.

Teise sambaga on kindlasti palju probleeme ja kõik viimase 17 aasta pea-, sotsiaal- ja rahandusministrid võiksid vaadata peeglisse ning ütelda, et praegune segadus on nende tegemata või kehvasti tehtud töö tulemus.

Aga suuremas pildis on see detail. Mullu kohendati teise samba seadust päris korralikult ja kurikuulsat peenhäälestamist saaks veel teha.

Isamaa targal juhtimisel ei tehta pensionisambareformi, vaid usaldusreformi. Teist sammast luues andis Eesti riik lubaduse. Ei läinud kümmet aastatki, kui majanduskriisi saabudes seda murti. Siiski tundub, et toonased otsustajad said tehtust aru: eelnõu seletuskirjas on ühe suurema probleemina välja toodud usaldusväärsuse küsimus.

Võibolla finantsiline kaotus ei olnudki väga suur, aga see tunne, kuidas riik oma sõna murrab, jäi meelde. Tollest ajast kümme aastat edasi kerides jõuame tänapäeva. Teise pensionisamba halastamatu kritiseerimine on väga hea. Fondihaldureid võib ja peakski veel halastamatumalt rappima: mis mõttes saavad nad kahjumi puhul tulemustasu?! Vastutagu!

Ma olen täiesti veendunud, et ka Eesti fondihaldurid on suutelised tunduvalt paremaid tulemusi näitama. Aga mul puudub igasugune veendumus, et Eesti poliitikud mäletavad ja tahavad mõista otsuseid, mis tehti kümme või kakskümmend aastat tagasi, või et nad tänaste otsuste põhjal hetkekski mõtlevad, kuidas need mõjutavad Eesti rahva elu kahekümne aasta pärast.

Arvude abil saab näidata mida tahes. Ka seda, et n-ö esimesest sambast saab tulevikus rohkem pensioni kui esimesest ja teisest sambast kokku. Aga see ei tule kokku iseenesest, vaid Seedrite, Rataste, Helmete ja muude poliitikute armust ja suvast. Ma juba ütlesin, et ükski seadus ei keela inimesel olemast loll. Lisan vaid, et see kehtib ka poliitikute kohta.

Võibolla finantsiline kaotus ei olnudki väga suur, aga see tunne, kuidas riik oma sõna murrab, jäi meelde.

Kusjuures ma pole päris kindel, et teise samba praegu plaanitud reform on kõigile inimestele kahjulik. Kogumispensioni fondides jätkates ilmselt ei kaota ja nutikad ise investeerijad võivad isegi palju võita. Väga palju sõltub detailidest, aga kohe päris kindlasti kannavad kahju telefoniostjad, kiirlaenumaksjad, sest teise sambasse kogutud summa lahjendab kunagi nende esimest sammast. Ja pensionipõlveni telefon vastu pea ning küllap on uued kiirlaenudki võetud.

Endiselt kehtib USA poliitiku Benjamin Franklini mõte: peale surma ja maksude ei ole siin maailmas midagi kindlat. Lisaksin siia täiendi: kindlasti ei saa kindel olla riigi lubadusele.