/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/09/09/12544775t1hfdda.jpg)
«Majanduse hetkeseis on tugev, aga kokkuhoiukohti tuleb leida eelarves umbes 50 miljoni euro jagu.» Just nii võttis olukorra kokku rahandusminister Martin Helme pärast suvise majandusprognoosi avalikustamist.
Juhtkiri: eelarve vajab tuulutamist (23)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu kasvab majandus 3,3 protsenti ja 2020. aastal 2,2 protsenti. Maailma majanduse väljavaade on viimastel kuudel nõrgenenud ja loomulikult see mõjutab meid. Riigieelarve struktuurseks puudujäägiks kujuneb prognoosi järgi 0,6 protsenti ja 2021. aastal 0,5 protsenti. Seega, kokku on vaja hoida. Ja rahandusministeeriumil on ka kindel plaan seda teha.
Iseenesest pole tegu mingi muinasjutulise summaga. Probleem on aga mujal. Nagu kirjutab tänases lehes ka majandusajakirjanik Erik Aru, «pole riigieelarve üldist mahtu arvestades summa 50 miljonit suur, aga kuna eelarves on väga suur kohustuslike kulutuste osakaal, siis pole selles just liiga palju võimalusi potti ümber mängida».
Piltlikult öeldes on praegu meie eelarve nagu vana garaaž: tahaks küll uut jalgratast, aga garaaži on aastate jooksul kogunenud nii palju koli, et isegi uksi ei saa avada, ilma et midagi välja kukuks. Eelarvesse on igal aastal midagi juurde pandud ja nüüd on olukord, kus valitsuse käed on seotud, sest suur osa rahast on ära planeeritud ja lukus.
Teisipidi arutledes võiks muidugi ju rahul olla – eelarvet on tehtud kindlas usus, et elu läheb paremaks, ning tõepoolest on leitud raha väga paljude tegevuste, algatuste ja nähtuste toetamiseks. Oleme ehitanud endale riigi, mis on võrdlemisi heas toitumuses. Et mitte öelda – matsakas.
Piltlikult öeldes on praegu meie eelarve nagu vana garaaž: tahaks küll uut jalgratast, aga garaaži on aastate jooksul kogunenud nii palju koli, et isegi uksi ei saa avada, ilma et midagi välja kukuks.
Kas see on normaalsus? Jah ja ei. Teda on ehitatud põhimõttel, et igaüks lisab midagi, olemasoleva ümber vaatamise ehk revideerimise peale väga mõeldud pole. Tekib lausa kiusatus pakkuda välja, et seadustel või vähemalt eelarvelistel rahastusmudelitel peaks olema tähtaeg, ja selle kukkudes kaob ka rahastus.
Kuid võib-olla on see liiga küüniline. Ehk on lihtsalt vaja siirast soovi vaadata riigieelarve sisse ning leida need kärpimisväärsed 50 miljonit. Tegelikult käiski peaminister Jüri Ratas juba eelmisel sügisel välja, et riigieelarve on vaja pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Ratas lubas eelarveanalüüsi ja revisjoni. Valitsus toetas küll suvel selle korraldamist, kuid reaalsete tegudeni seni veel jõutud pole.
Ehk siis nüüd jõutakse, sest on selge, et iga valitsus vajab valitsemiseks mingitki rahalist mänguruumi. Lihtsalt valitsuse suvast või valimislubadustest lähtuvalt ei tohiks lõhkuda Eesti riigi institutsioone või näiteks meie kultuurile vajalikke riiklikult rahastatavaid nähtusi, kuid sügisene garaažituulutus kuluks vast ära. Esimesena võiks üle vaadata kõik tasuta asjad: ühistransport, kõrgharidus ja erinevad sotsiaalabi teenused.