Kersti Kaljulaid: mind paneb muretsema silmapiir

President Kersti Kaljulaid riigikogus. Foto: Liis Treimann

Meie taga on Eesti põhiseadus. Meie taga on rahvusvaheline sõprade ring, kes toetub sarnastele alusväärtustele. Ja meile endile loodavad need, kellel on meist vähem vabadusi ja võimalusi. Aga meil on ka enesekindel rumaluse paraad. Nii sõnas president Kaljulaid riigikogu avaistungil. Avaldame alljärgneva kõne täismahus. 

Head Riigikogu liikmed!

Mind paneb muretsema silmapiir. Horisont. Täpsemalt öeldes – see, mis on horisondi taga.

Nii palju on niidiotsi, mida peaksime praegu sikutama. Niidiotsi, mis viivad meid uute võimalusteni. Uute leidudeni, mis aitavad tekitada kasvu ja edenemist. Ka niidiotsi, mis tekkinud me senistest püüdlustest, senistest lootustest ja tahtmisest neid lootusi täita.

Aga ka niidiotsi, mis täna tunduvad pigem viivat murede ja valukohtadeni meie ühiskonnas. Kuid ka neil on suur potentsiaal – kui me ei pelga ja hakkame kohe harutama – osutuda mitte mure lappimise ja häda leevendamise kohtadeks, vaid jätkuva eduni viivateks teetähisteks.

Iga rahva ajaloost leiab seiku, mil hädast sai hilisem õnnestumine. Meenutagem.

Meie rahareform, mis tõi meid läbi 20 aasta euroalale välja, kartmata oma raha kestmise ja tugevuse pärast. Sündinud vajadusest taastada inimestes usk raha väärtusse ja riigi lubadustesse.

Me proportsionaalne maksusüsteem. Sündinud suutmatusest keerukat mudelit hallata ja vajadusest motiveerida üha suurema palga teenimist ja ausat deklareerimist.

Me e-riik.  Sündinud me suutmatusest paberist ja kontoritest pakatavat riiki üles ehitada.

Kas see rida peab siinkohal lõppema? Ei pea. Meil on ikka selliseid niidiotsi. Paljulubavaid ja selliseidki, mis on esmapilgul pigem pelutavad.

Me põlevkivienergeetika. On ilmselge, et ühest sektorist saab varsti kaks – põlevkivi ja energiatootmise teed lähevad lahku. Samamoodi peame suutma ka eraldi vaadata energiatootmist ja täna põlevkivi kaevandamisega seotud inimeste võimalikke sotsiaalseid probleeme ja nende lahendamist. Energiatootmine peab muutuma roheliseks, põlevkivi jääb ootama, kuni leiame sellele keskkonnasõbralikuma rakenduse. Tallinna Tehnikaülikoolis on aastakümneid neid alternatiive ka uuritud, kuidas kasutada põlevkivisaadusi ilma süsinikdioksiidi atmosfääri vabastamata.

Energiatootmine läheb samal ajal oma teed, sõltumata sellest, kas Euroopa riikide kokkulepe aastaks 2050 on kliimaneutraalsus või 80% kliimaneutraalsus. Meetmed on ju ühed ja samad. Rohelisemad alternatiivid tuleb muuta meie võrkudes teretulnuks, mida on lihtne teha seadustega, aga natuke keerulisem läbi roheliste kiirete reservide loomise. Sest selliste reservideta võib küll luua palju rohelist tootmisvõimsust, aga kusagil jääb ikkagi süsteemi sisse senine, saastava reservi hoidmine.

Neid reserve võib meile pakkuda ka turg, aga sel juhul peame me selle reservide turu ka looma, ja see on jällegi selle saali töö. Roheliste reservide tehnoloogiad on täiesti olemas, aga ka nendele tuleb turul ruumi luua. Selleks vajalikud ümberkorraldused pakuvad aga uut hingamist ka targal võrgul põhinevate tipukoormuste hajutamise teenuste arendajatele, isegi tootmise ajatamise turu kujunemisele. Igatahes on mõistlik luua jälle seda kuulsat Eesti uute tehnoloogiate jaoks vastuvõtlikku ja lubavat seadusruumi, vältimaks riigi enda vajadusi investeerida. Nii tagame paindliku energia tootmise ja salvestamise mehhanismi kujunemise, mis erineb tänasest tõenäoliselt ka võimaluste mitmekesisuse poolest.

Kõrged CO2 hinnad ja suured ööpäevased hinnakõikumised turul hakkavad looma uusi võimalusi ja alternatiive, kui oleme kiired kohanejad. Need alternatiivid ei teki, kui hoiame avaliku rahaga kinni eilset päeva, olgu siis kõne all tootmine või kiirelt käivituvad reservid. Ja need alternatiivid tekivad, kui koos oma põhjamaiste turupartnerite ja lõunasse jäävate võrguarenduspartneritega seame paika ühise eesmärgi – regionaalne energiasõltumatus, aga nüüd juba keskkonnasõbralikul kujul. Mõned kiirelt realiseeritavad ideed on juba olemas – näiteks Põhjamaadega koos ja Euroopa ühendamise rahastut kasutades saaksime välja arendada meres asuva tuuleparkide jaoks vajaliku võrgutaristu, mida eraettevõtted võivad kasutada oma meretuuleparkide liitmiseks.

Jätkuvalt on ühtaegu võimalus kui murede allikas me seest veidi pehkinud ja vananev e-riik, mis vajab isegi teenuste taseme hoidmiseks lisaraha, aga peab samal ajal valmistuma hetkeks, mil kvantarvutid muudavad tänased identimise meetodid kõlbmatuks. Peame mõtlema, kuidas me sellel hetkel omame kiiret ja eelarveliselt kättesaadavat ligipääsu uutele identimismudelitele, mida küll õnneks juba siinkandiski erasektoris arendatakse. Ja veel palju enne seda hetke peame leidma ressursse aegunud kasutajaliideste parandamiseks, vajaliku küberturvalisuse hoidmiseks, once-only-põhimõtte pidevaks tagamiseks läbi süsteemide sujuvama infovahetuse, kui see avaliku teenuse tarbimise mugavamaks teeb. Selle saali töö on lisaks eelarvestamisele muidugi ka seadusloome kohandamine. Uued teenused on pigem proaktiivsed – meie loodud algoritmid otsustavad kellegi või millegi kohta kogutud info põhjal kellelegi kuhugi appi minna.

Selleks vajame me uut ühiskondlikku kokkulepet. Senine on olnud, et riik ei kasuta omaniku teadmata tema andmeid selleks, et kellegi suhtes midagi otsustada. Mõnes pilootteenuses, nagu üksi elava pensionäri lisapension, oleme juba senisest paradigmast väljunud – osutame inimesele teenust nii, et ta ei pea selle olemasolust isegi teadma. Kui jutt on raha maksmisest, siis on kõik sellega vast nõus.

Aga kui näiteks NEET noorte seadus toob sotsiaaltöötaja NEET noore ukse taha abi pakkuma, sest süsteem ütleb – see noor ei õpi ega tööta? Vajalik teenus, nagu näitab ka abi saanud noorte suur hulk nendest, kellele seda on pakkuma mindud. Aga selliste teenuste pakkumiseks peame uuendama kokkulepet riigi ja kodanike vahel, mis puudutab andmete kasutamist. Uuendamist vajab arusaam, millal ja kuidas on e-riigi kodanikul võimalus sellistest teenustest loobuda.

Tänane seadus ütleb, et siis, kui sotsiaaltöötaja tuleb ukse taha, saab keelduda. Kuid selleks ajaks on ju infokorje juba toimunud. Kas oleme sellega nõus või tahame varasemat loobumisvõimalust? Kuidas seda lahendada üldise põhimõttena, mitte iga proaktiivse teenuse seadusega eraldi? Kui me ühest ja lihtsalt arusaadavat ning kommunikeeritavat lahendust ei leia, võib inimeste usaldus oma andmeid riigile anda hakata vähenema. Keegi peale Riigikogu ei saa siin anda vastust.

Kolmas suur probleem – ühtluskool, milles ilmnevad kihistumise märgid, vaatamata sellele, et need on veel võrreldes enamuse maailma riikidega väheolulised. Aga nad on olemas. Ühe Tartu valikkooli õpetajad märgivad Tartu tagamaa maakoolidest tulijate alanevat konkurentsivõimet võrreldes kasvõi kümne aasta taguse ajaga. See on ohu märk.

Tuleb kiiresti reageerida, et endiselt oleks igal lapsel igast Eesti koolist võimalik jõuda Tartu Ülikooli ja teistesse headesse kõrgkoolidesse, sõltumata vanema rahakoti paksusest ja pere elukohast. See on rahvuslik rikkus, mis ei tohi kaduda. See on sotsiaalse mobiilsuse tagatis, see on tuleviku ühiskonna sidususe kõige olulisem element, mille hoidmise eest me täna vastutada oskame. Nagunii on tulevikus palju määramatust, hoiame siis korras vähemalt selle pisikese osa tulevikku, mida me täna mõistame ette näha.

Meil on ka koolidest-ülikoolidest välja langevad poisid ja noormehed, kes ilmselgelt vajavad uuenevat haridusmudelit kiiremini kui tüdrukud. Meil on eestlased laias maailmas, kes vajavad oma lastele üleilmakooli, mis pakuks internetiõppe vahendusel täielikku Eesti gümnaasiumiharidust. Kõigi kolme probleemi lahenduse osaks on tehnoloogilisem kool. Uurimused näitavad, et kui enne interneti tulekut laste ellu olid tüdrukutel alati paremad inglise keele hinded, siis nüüd on poistel. Kui varem olid ühes vanuses lastel ennustatavalt sarnased teadmised, siis nüüd enam ei ole, ja seda väga erinevates õppeainetes. Koolist peab õpetamise koha asemel saama toetatud õppimise koht, kus iga laps klassis saab tegeleda vajadusel veidi erinevate asjadega talle kättesaadavate õppematerjalide toel. Ilmselgelt hakkavad need materjalid pakkuma tagasisidel põhinevaid ülesandeid, võimaldades lastel liikuda oma teadmistes uuele tasemele ja siduda erinevate valdkondade teadmisi.  Jah, see kõik hakkab sarnanema arvutimängudele, mis tekitab ehk meis eakates veidi kõhedust, aga tagab meie lastele teadmiste omandamise viisi, mis vastab nende vajadustele.

Samal ajal, vaatamata tehnoloogilise kooli arengule, peame eraldi pingutama laste suhtlemisoskuste ja ühiskonnana toimimise võime arendamise nimel. Koolist saab koht, kust saadav põhiline üldpädevus, nagu tänapäeval seda nimetatakse, peab olema inimeseks olemise kõrge kunst, empaatiavõime areng, ühiskonna toimimise mõistmine. Ühiskonnaõpetuse tunnis peaksid lapsed saama senisest parema ettevalmistuse ka demokraatia mõistmiseks, demokraatlikus protsessis osalemise võimalustest ja kaasnevast vastutusest. Paranema peavad noorte teadmised sellest, miks õigusriik on tähtis, miks ei saa alati otsustada vaid enamuse huvist lähtuvalt, mida tähendavad universaalsed inimõigused, miks on oluline meedia- ja sõnavabadus. Kuidas ennast kehtestada teisi kiusamata, nii koolis kui hiljem ka tööl. Vägivallata ühiskond sünnib kõrgetest sotsiaalsetest oskustest. Siin on meil veel väga pikk tee minna.

Sarnaseid murekohti, millest leida võimalusi, pakub meie elu veel palju. Ei ole täna ega tulevikuski ühes kõnes aega neid kõiki lahti mõtestada ja lahendusi pakkuda.

Me tehtud haldusreform, millega ei käinud kaasas omavalitsuste rahastamise reform. Ilma olulise otsese maksutuluta, mille kasutamist keskvalitsus ette ei kirjuta, ei ole subsidiaarsuspõhimõtte – kohaliku iseotsustamise põhimõtte – tõeline kasutamine Eesti juhtimises mõeldav. Usaldame oma omavalitsusi rohkem! Suures osas neist on piisavalt oskusi, nutikaid inimesi ja pealehakkamist, et neile anda ka rohkem tegutsemisruumi ja -vabadust.

Me vananev rahvastik, suurenev vajadus haigusi ennetada, et jääda toimiva ravisüsteemiga riigiks, millele tervishoiukulud üle jõu ei käiks. Me rahvatervise seisund, geenivaramu või lihtsalt terve mõistuse abil ennustatavaks muutunud suur hulk terviseprobleeme, mida saab nõustamisega vältida ja leevendada.

Me ülikoolid, kellest parim on maailma tipus, 300 parema kooli hulgas, kuigi õpetab maailma ainsa alma materina me lapsi eesti keeles – aga kus üha selgemalt avaldub konsolideerimata sektorile omane rahapuudus.

Kohtla-Järve ja varsti ka Jõhvi gümnaasiumid, kes on julgelt otsustanud hüpata tundmatusse vette, julgustades õppima ainult eesti keeles. Sarnase lahenduse puudumine Narvas. Sillamäelased, kes näevad vaeva oma lastele eestikeelse õppe võimaldamisega.

Me heade teadmistega varustatud sotsiaalsektor, kus on palju suure südamega inimesi, kes Norra ja Euroopa rahadega, heade omavalitsejate  toel ja innustusel, tihti omaenda omaste probleemidest tõugatuna, on loonud parimate teadmistega valdkonna, mis ei suuda pakkuda parimat teenust valitsejate tähelepanu nappuse tõttu – sest sõnad on suuremad, kui eelarvesse mahub.

Me seksuaalvägivalla abikeskused, mis aastaid toimetanud üksikute entusiastide toel, kes näevad pöördujate arvu selget kasvu ja mõistavad – kui riik süsteemselt võimsust ei kasvata, oleme petnud neid, kellele ütleme – ära vaiki, tule ja räägi, mis juhtus.

Me noored, kes tahavad vägivallatut Eestit, kus kõik lapsed kasvavad turvalistes peredes, omandamata mustreid, mis ütlevad – jõud, sõim ja jämedus on need, mis elus on tähtsad ja viivad edasi.

Lühidalt – kõik need, kes usuvad imedesse. Kes ei arva, et maailm ongi paratamatu küüs küüne ja hammas hamba vastu olelusvõitlus, kus võidab tugevam, nahaalsem ja küünilisem. Kõik need, kes veel ei ole pettunud, kes veel ei ole küünilised, kes ei tee asju omaenda kitsast huvist lähtudes.

Meie taga on Eesti põhiseadus. Meie taga on rahvusvaheline sõprade ring, kes toetub sarnastele alusväärtustele. Ja meile endile loodavad need, kellel on meist vähem vabadusi ja võimalusi.

Aga meil on ka enesekindel rumaluse paraad. See uhke ebakompetentsus ja üleolev suhtumine süvenemisse, teadusesse, haritusse – ka see on niidiots, mis näitab meile probleemi, murekohta, aga mille saame edukalt sikutades pöörata kultuurieduks, keeleuuenduseks, teadusuuenduseks, poliitikauuenduseks.

Täna on universaalsete inimõiguste ja demokraatlike väärtuste eest jätkuv seismine ebamugav, rünnatav, halvustatav. Aga tõeliselt selgubki just neil ajaloohetkedel, mis on pigem keerulised, milline siis on Eesti tegelikult? Demokraatlik või totalitaarset vaikelu hindav? Vabadust armastav või pelgav? Jõudu või väärtusi austav? Nutikaid uusi lahendusi otsiv või vanadest kulukalt kinni hoidev? Uudishimulik maailma põnevate võimaluste suhtes või umbusklikult endasse sulguv?

Teie siin saalis olete need, kes otseselt vastutavad, et neil küsimustel oleksid vastused. Te olete vabad kujundama, millised on need vastused – aga siiski selle põhiseaduse piires, mille Eesti rahvas on heaks kiitnud. Te olete oma otsustes vabad, aga siiski mitte täiesti – vastavalt põhiseadusele peate lähtuma kõigi Eesti inimeste ootustest, mitte vaid oma valija ootusest.

Teie olete me õigusriigi hoidjad – see on suurem vastutus, kui olla lihtsalt seadusandja. Selle vastutuse eest ei saa põgeneda, grupiidentiteedi ega fraktsiooni seisukoha taha varjuda. Kas teie otsused tegelevad ühiskonnale oluliste küsimustega? Kas Eesti inimene saab ka edaspidi uskuda oma riigi põhiseadust ja seadustega antud lubadusi, isegi väga pikaajalisi? Te saate luua lootust ja kindlustunnet, aga ka küünilisust ja veendumust, et igaüks, ka siin saalis, seisab vaid iseenda või kitsa ringi huvide eest.

Mina soovin, et võidaks hoolimine ja headus. See kõik on teie kätes. Jõudu tööle!