Mihkel Kunnus.

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Kui õigusriiki võrrelda plekktünniga – võrrelda võib omavahel mida iganes, Ferrarit sidruniga või Nõukogude Liitu Euroopa Liiduga – siis korruptsioon oleks justkui korrosioon, tähendab miski, mis vaikselt asja düsfunktsionaalseks närib, kirjutab kultuurikriitik Mihkel Kunnus. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Väikse kohandusega kehtib nende kohta see, mida ütleb Lev Tolstoi jutustaja «Kreutzeri sonaadis»: «Ütelge kogenud edvistajale, kes endale ülesandeks on teinud meest võluda, millega tahab ta meelsamini riskida: kas sellega, et olla ahvatletava juuresolekul paljastatud valetamises, julmuses, isegi liiderlikkuses, või sellega, et end tema ees näidata halvasti õmmeldud ja inetus kleidis, — iga naine eelistab alati esimest. Ta teab, et meie, mehed, aina luiskame õilsatest tunnetest, vajame aga ainult ihu, ja andestame seepärast kõik jõledused, kuid ei andesta inetut, maitsetut, halba riietust. Edvistaja on sellest teadlik, iga süütu neiu aga teab seda vaistuliselt, nagu teavad seda loomad.»

Sestap tegi Kristen Michal omal ajal õigesti ja panustas riietusele. Ilus ja maitsekas, säravvalge kampsun on just see, mis avitab.