Tartu ülikooli peahoone.

FOTO: MARGUS ANSU/POSTIMEES/SCANPIX

Viimase poole aasta jooksul on teadusmaailma tõsiasjad lõpuks ka avalikkuse ette toodud.

Esmalt peamine: raha on vähe ja ilmselt lähiajal juurde ei tule. Teadus- ja arendustegevuse rahastamise määra tõstmist nõuavad teadlased jõuliselt, valitsuse «kavatsuse soovidest» hoolimata.

Teiseks: projektirahaga seotud «loominguline raamatupidamine» on juurdunud süsteem, milles on ehk võimalik eristada kõige markantsemaid näiteid. Nagu Postimehe uurimise tulemusel välja tulnud skeem TTÜ Ragnar Nurkse instituudis.

Tänases lehes ei kirjuta me eurorahaga sahkerdamisest, küll aga projekti tingimustega jokk-skeemitamisest ning seekaudu avanenud teest omanikutulu teenida.

Seekordne lugu on Tartu Ülikooli laborist, mis korraldas riigihanke, mille võitsid sama labori võtmetöötajad.

Riigihanke tingimuste järgi peab olema välistatud olukord, kus mõni avalik asutus või ministeerium korraldab hanke ning selle võidab pakkuja, kes on ühtlasi ka hanke koostamisega seotud. Samade reeglite järgi peaks toimima ka Tartu Ülikool.

TÜ tehnoloogiainstituudi töötajad aga vilistasid sellele reeglile. Hankega seotud labori juht oli ühtlasi oma ettevõttega üks hanke võitja. Teine võitja oli tema sõber ja pikaajaline koostööpartner, kes on samas laboris varem töötanud.

Võib-olla oli selline huvide konflikti ärahoidmine keeruline. Labori juhi selgituse järgi oli ühe europrojekti puhul vaja kaasata ettevõtluspartner ja teisi võimalusi peale tema ettevõtte tol hetkel polnud. Kindlasti on teadlaste osalemine erasektoris tervitatav ja seda võiks rohkemgi olla, kuid nõnda korraga kahel toolil ei saa istuda.

Kõne all oleva hanke puhul oli avalik info konkursi kohta kahtlustäratavalt napp, mistõttu on poole hanke pealt saabunud avastus, et asi pole ikka päris korrektne, pigem märk vahelejäämisest kui äkilisest moraalsest valgustusest. Üksjagu küsimusi tekitab seegi, kuidas ülikool polnud hankega sugugi kursis. Esialgse päringu järel ei osatud ajakirjanikule sedagi öelda, kuhu ja miks hangitud komponente tellitakse.

Ülikoolide rektorid peavad võtma oma asutustes toimuva eest selge vastutuse.

Taas on tegu olukorraga, kus projekti tingimusi nominaalselt täidetakse, kuid selle varjus aetakse ikkagi oma asja. Kuna selle loo puhul tekkis võimalus ka isiklikku tulu teenida, on see sedavõrd taunitavam.

Eesti teadusasutused on näidanud, et etteaimatava rahastamise puudumisel leitakse rahamuredele üha loomingulisemaid lahendusi. Nii ei saa see aga jätkuda.

Ülikoolide rektorid peavad võtma oma asutustes toimuva eest selge vastutuse. Järgmiseks on vaja aga riigi tasemel kokku leppida, kuidas edasi. Kui ka ülikoolid ise lepivad, et rahapuuduses on kõik võtted lubatud, ei ole ei valitsusel ega veel vähem ettevõtjatel huvi oma panust suurendada.