Boris Johnson parlamendis

FOTO: Jessica Taylor/uk Parliament/Handout/Epa

Kui 31. oktoobril tiksub täis Euroopa Liidu poolt Ühendkuningriigile antud kolmas Brexiti-ajapikendus, möödub 2016. aasta suvel peetud referendumist 1224 piinarikast päeva. Kui opositsioon süüdistas viimastel nädalatel peaminister Boris Johnsoni valitsust demokraatia hävitamises, siis viimaste aastate peale mõeldes peaksid peeglisse vaatama mõlema suurpartei saadikud, kes on alt vedanud neid usaldanud tööandjaid ehk rahvast.

Parlament on viimaste aastate jooksul näidanud ülimat hambutust ja pidevat kraaklemist ning seda ei saa enam kuidagi nimetada rahva parimate huvide eest seismiseks. Pigem näitab see, kuidas rahvast järjest kaugenev poliitiline klass on oma valija esindamise ja kaitsmise asemel hakanud hoopis triviaalset võimuvõitlust pidades kasutama endale sobivat tõlgendust sellest, mida rahvas arvab, oma kitsamate poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Osapooled väidavad, et teavad, mida rahvas tahab. Reaalsus on sellest kaugel.

Kuidas teisiti saaks väita, et toidu- ja esmaabikaupade puuduse, majanduskaose ja võimaliku uue Iiri konflikti esile kutsuv leppeta Brexit on see, mida valija tegelikult tahab? Just seda on peaminister Boris Johnson ja sõbrad üritanud viimastel nädalatel rahva tahtena esitleda. Samal ajal veavad rahvast alt ka Jeremy Corbyni leiboristid, kes pole viimase kolme aastaga suutnud välja mõelda, mida nad ise Brexitiga ette võtaksid.

Jah, Johnson on viimastel nädalatel alavääristanud Briti demokraatiat, kuid sedasama on viimaste aastate jooksul teinud ka parlament ise.

Sel nädalal ütles üks selgelt ärritunud kohalik Leedsi külastanud peaministrile oma mõtted väga otse välja: «Sa mängid mänge. Kuhu jäävad läbirääkimised? Sa oled Morleys, Leedsis, aga peaksid olema Brüsselis ja juhtima briti rahvast.» Selline otsekohesus viis Johnsonil sõnad suust. Kui parlamendis sama kuuldes võib opositsioonile vastata süüdistuste ja hämamisega, siis mida öelda tavainimesele, kelle eest peaksid seisma, teades isegi, et sa seda teinud pole? Vastus jäigi andmata.

Infokampaaniate ja valeväidete poolt mõjutatud rahvas andis kolm aastat tagasi referendumil napi nõusoleku Euroopa Liidust lahkumiseks, aga mitte selleks, mis praegu toimub. Kuigi väsinud ühiskond sooviks näha selle rahvuslikuks häbiplekiks kujunenud segaduse lõppu, siis mitte enesehävituse kaudu, mille praegune valitsus jonnakalt sihiks on võtnud.

Jah, Johnson on viimastel nädalatel alavääristanud Briti demokraatiat, kuid sedasama on viimaste aastate jooksul teinud ka parlament ise, kes on heal juhul mõnel korral suutnud öelda, mida nad ei soovi, kuid pole siiani osanud öelda, mida soovib.

Ei äärmusvasakpoolse Corbyni leiboristid ega elitaarse Johnsoni konservatiivid esinda enam ammu tavalist britti, keda huvitab Westminsteri võimumängude asemel hoopis see, kas toit on laual ja tuba soe.