7. septembri karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

FOTO: Urmas Nemvalts

«Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest /.../ teavet ühiskonnas toimuva kohta,» sedastab Eesti ajakirjanduseetika koodeks. «Tõde pole olemas ja kõik on võimalik» pealkirjastas seevastu oma Putini Venemaad kirjeldava raamatu Venemaal sündinud Briti ajakirjanik.

Tänase AK fookuslugu räägib Tallinnas fotokunstikeskuses Fotografiska avatud briti kunstniku Alison Jacksoni näitusest «Tõde on surnud». See näitus räägib meediast. Räägib tõest. Ja valest. Poliitikast. Sellest, kuidas me seda kõike tajume. Ja mitte lihtsalt ei taju, vaid ka sööme, neelame, endasse ahmime. Alles tagantjärele hakkame mõtlema, kas see, mida me äsja nägime, on päris. Võib-olla.

Väljapanekul näeme fotosid, kuid see teema on laiem kui mistahes kaameraobjektiivi vaatenurk. «Me usaldame meediat, me usaldame kujutisi… aga samas ei tohiks seda teha,» sedastab Jackson. Ta läheb kaugemalegi ja ütleb, et oma silm ei ole enam kuningas. Tõsi ta on. Sama näitust arvustab tänases Arvamuses & Kultuuris ka Postimehe foto- ja videoosakonna juht, pressifotograaf Erik Prozes, kes tõdeb, et fotograafiline tõde on surnud juba alates fotograafia sünnist, sest isegi dokumentaalfoto autor teeb ju valikuid – valib objekte, hetki, meeleolu.

Kui foto või filmi puhul arvame end tõde valest üldjuhul eristada suutvat, siis ajakirjanduslike tekstidega on lugu palju keerulisem. Üldjuhul kehtib reegel: lugedes ajalehest midagi, millega oleme juba eelnevalt kursis, kaldume kriitikasse, usaldades rohkem oma leheväliseid teadmisi; lugedes aga endale võõral teemal, usaldame autorit tunduvalt rohkem.

Eelnev näide kirjeldab inimesele üldomast, evolutsiooni jooksul kujunenud vaimset seisundit, mida on samas üsna kerge ära kasutada. Meie loomuomane uudishimu aitab sellele tublisti kaasa. Nagu ka tõsiasi, et kestva infoplahvatuse tingimustes on üha raskem orienteeruda selles, mis on tõene ja mis mitte.

Faktid ei ole surnud. Lihtsalt tänapäeva ülemeediastunud maailmas, kus tõepäraste kujutiste loomine tõepäraselt kõlavate väidete toetuseks on lihtsam kui kunagi varem, võivad need jääda oma kahvatuses varjule.

Iga kunstniku peas sündiv idee on automaatselt tõde, millel on võime kujundada maailma. Liiati võib «vale» kirjeldada tegelikkust jõulisemalt kui kuiv fakti nentimine: kui Alison Jackson näitab Donald Trumpi kujutavat modelli, kelle ees töölaual on harkisjalgne Miss Mehhikot kujutav modell, siis ütleb see USA-Mehhiko suhete kohta rohkem kui mõni paljusõnaline analüütiline tekst.

Võibolla peaksimegi tõe asemel rääkima hoopis tõesusest, see tähendab näiteks sellest, kas mingi lause peab paika või mitte. Ent mõlemal juhul räägime me tegelikult õigupoolest faktidest. Ja need ei ole surnud. Lihtsalt tänapäeva ülemeediastunud maailmas, kus tõepäraste kujutiste loomine tõepäraselt kõlavate väidete toetuseks on lihtsam kui kunagi varem, võivad need jääda oma kahvatuses varjule. Ajakirjanduse ülesanne on need üles leida ja lugejani tuua.

Võime ka meie sellel teekonnal vahel eksida ja libastuda, sest oleme samuti moodsa maailma kirjususes elavad inimesed, kuid meid aitab tõdemus (mis ilus sõna!), et tõde ja valet – või vähemalt tõesust ja mittetõesust – eristavad faktid pole kuskile kadunud. Nende otsimine on lihtsalt muutunud raskemaks, aga ka põnevamaks ja selle tõttu väärtuslikumaks. Kindlasti väärtuslikumaks kui amfora, mille president Putin «leidis» Mustast merest.