:format(webp)/nginx/o/2019/09/06/12535663t1he613.jpg)
Kui välismaalased elavad ja õpivad Hiinas, on võimalik, et nad saavad hiina keeles kiiremini hakkama, kui jätavad hiina kirja kõrvale, kirjutab EKI vanemlingvist ja Pekingi BISU ülikooli erakorraline professor Jingyi Gao.
EKI keelekool: hiina keel (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiina keel tähendab tavaliselt tänapäeva mandariinihiina keelt. See keel oli juba Qingi keisririigi (1636–1912) ajastul hiina riigiametnike ja pealinna piirkonna rahvaste kõnekeel. Selle keele hiinakeelne nimetus Mandri-Hiinas on olnud kuni 1909. aastani 官話 (guān-huà) „ametnike keel“, kuni 1949. aastani 國語 (guó-yǔ) „riigikeel“, seejärel 普通话 (pǔ-tōng-huà) „üleüldine keel“ ning 现代标准汉语 (xiàn-dài biāo-zhǔn hàn-yǔ) „tänapäeva standardne hiina keel“.
Tänapäeva mandariinihiina keelest erinev on Mingi mandariinihiina keel, mis oli kasutusel Mingi keisririigi (1368–1644) ajastul. Läänes hakati seda nimetama mandariini keeleks. Nimetus „mandariini“ ei ole pärit hiina keelest, sellel on malai keele (mĕntĕri „minister“) kaudu sanskriti etümoloogia (mantrin „minister“).
Hiina kirjasüsteemi hiinakeelne nimetus on 中文 (zhōng-wén, „keskkiri“) või 漢字(汉字) (hàn-zì, „hiina kirjamärk“). Neist esimene tähendab ka hiina kirjakeelt. Siin tasub mainida, et kui eristame keelt (kõnet) ja kirja, siis peaaegu ilma grammatiliste muutusteta hiina keel on imelihtne, kuid kunstiga võrreldav hiina kiri on imeraske.
Kui välismaalased elavad ja õpivad Hiinas, on võimalik, et nad saavad hiina keeles kiiremini hakkama, kui jätavad hiina kirja kõrvale. Välismaalased ja ka hiina lapsed õpivad algselt hiina keelt ladina tähestiku põhjal koostatud alfabeetilises kirjaviisis 拼音 (pīn-yīn) „üleskirjutatud häälikud“.
Nagu muudes keeltes läänes, nii on eesti keeles eriti arvutirakendustes ja veebitekstides levinud nimetused „traditsiooniline hiina keel“ ja „lihtsustatud hiina keel“; ometi ei ole need keelevariandid, vaid kirjaviisid. Nende taga on samuti tänapäeva mandariinihiina keel.
Tõesti teistsugused hiina keelevariandid on näiteks kantoni, minnani ja hakka keelekujud. Need on hiina murded. Keele ja murde eristamiseks on üks kindel kriteerium: keel on murre koos oma kirjaviisi ja riigi tunnusega. Hiina murded kokku moodustavad hiina keelkonna. Mujal levinud nimetus hiina-tiibeti keelkond on hüpoteetiline. Tuntud keeleteadlased, näiteks Christopher Beckwith ja Guo Xiliang on argumenteerinud hiina-tiibeti keelkonna vastu.
Hiina keele kohta olen koos Märt Läänemetsaga koostanud esimese spetsiaalselt eesti õppijale mõeldud hiina keele õpiku (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015). Nüüd lõpuks on ilmunud ajaloos esimene eesti-hiina sõnaraamat „Eesti-hiina põhisõnavara sõnastik“ (EKSA, 2019). Olen koostanud selle „Eesti keele põhisõnavara sõnastiku“ alusel, mis sisaldab üle 5000 märksõna.