L, 23.09.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raagmaa: kas tahame Eestisse väikest Ameerikat?

Facebook
Comments
Garri Raagmaa
Garri Raagmaa Foto: Urmas Luik

Kas me tahame tekitada Eestisse väikest Ameerikat, kus lapsed on täisealiseks saamise ajaks istunud kaks aastat autos, küsib inimgeograaf Garri Raagma tänase online-väitluse omapoolses lõppsõna. Ja soovitab ajaga midagi palju kasulikumat peale hakata.

Niisiis kinnistus siin diskussioonis väide, et ääremaastumine on Eestile kahjulik. Riiki ei ehitata 20 aastaks nagu kaks senist Eesti omariikluse kogemust, aga sadadeks aastateks.

Juba 1920ndatel tõdeti, et Eesti linnadest on saanud rahvastiku surnuaiad. Lasnamäe korteris ja reisikohvri otsas võõrsil olles paratamatult suurt peret ei loo. Selleks, et rahvastik end taastoodaks, on vaja head ja turvalist elukeskkonda ning tasemel teenuseid.

Üleminekuaja linnastumine tekitas olukorra, kus maal ei suudeta tarbijate vähenemise tõttu teenuseid enam pakkuda, aga Harjumaa valdades, kuhu Tallinnast maalisse keskkonda saamiseks valguti, ei ole neid samuti pakkuda.

Tuleb mõista, et inimesed ei ela ega tööta punktis, vaid reaalses ruumis. Ja kui linnas või selle piiri taga läheb liiga tihedaks, siis kolitakse üha kaugemale.

Kas me tõesti tahame tekitada siia väikese Ameerika, kus lapsed on täisealiseks saamise ajaks istunud kaks aastat autos? Ajaga võiks ju midagi palju kasulikumat peale hakata.

Mõistagi ei saa inimesi kuskil kinni hoida. Inimesi liigutavad nooremas eas karjäär ja hiljem üha enam elukeskkonna kvaliteet.

Kui noorel inimesel ei ole töökohta, siis on ta väga varmas lahkuma. Nii et Eesti tasakaalustatud arengu võti on ennekõike uued tasuvad töökohad ja olulisemad igapäevased teenused 30-40 minuti kaugusel, s.o peamiselt maakonnalinnades.

Seda, mis meetmetega ettevõtlust ja töökohti kasvatada, on Euroopas paju katsetatud.

Ka 1980ndatel juhtus Eestis ime - palju noori suundus tänu majandites loodud töökohtadele, korteritele ja teenustele maale ning kümmekond aastat oli Eesti iive positiivne. Ka sellest ajast on nii mõndagi õppida.

On veel mõned strateegilised küsimused. Kuidas me kaitseme ELi piire, kui meil ei ela piiridel enam inimesi? Mis juhtub, kui sõjalise konflikti korral on elektrisüsteemid rivist väljas ning linnad-suburbid nälgivad ja lõdisevad?

Eesti rahvas on riigi puudumisest hoolimata püsinud sajandeid. Oleks halenaljakas, kui kauaoodatud ja armastusega loodud Eesti riik oma lühinägelikkuses maapiirkonnad kui senise kindla varjupaiga laseb kõrbestuda.

Järgnevalt avaldame ka väitlusseltsi võistkonna lõppsõna, misjärel on tänane online-debatt lõppenud.
 

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles