Paavo Kangur.

FOTO: Erakogu

Külmkapp oigab viimaseid päevi. Röstris põleb sai. Valamu äravool lekib tõsiselt. Hais matab hinge. Keset seda istub mees ja filosofeerib. Ta räägib eetikast ja väärtustest, migratsioonist ja vihmametsadest ning leiab kogu aeg põhjusi, miks ei saa mitte midagi teha. Naise käsi kobab tainarulli järele, sest ta igatseb juba ammu mölakastile vastu pead virutada.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Me ootame suuri väärtuspõhiseid sõnavõtte presidendilt, ehk ka erakonna liidrilt, esikirjanikult või ülikooli professorilt.

Kass peab püüdma hiiri ja politseijuht pätte, kapten peab suutma laeva juhtida ka tormis ning korstnapühkija peab puhastama ja parandama korstna. Viimase suhtes on käesolev suvi pakkunud palju üllatusi. Üks korstnapühkija rääkis, et tema kvalifikatsioon on liiga kõrge ja aeg liiga väärtuslik, et pühendada seda minu korstnale. Teine istus korstna otsa ja hakkas lugema Juhan Liivi luulet, kolmas suundus tegema pakkumist, millest selgub tõenäoliselt, et pean kinni maksma tema pere Kanaari puhkuse ja firma jõulupeo. Ma paneks ka ise need kümme kivi seguga kinni, aga katuse kalle on liiga karm, ei tahaks alla kukkuda.

Elektriku koefitsiendiga sain viimase 20 aasta elukalliduse tõusuks täpselt 30 korda. Aastal 1996 küsiti maja juhtmestiku uuendamise eest 2000 krooni, sel suvel tervelt 4000 eurot. Tüüp rääkis, et talle meeldib elektrijuhet tõmmata enne betoonivalu. Ühesõnaga, kõik betooni alla ja sisse. Kurtsin muret tuttavale, ta arvas, et jutumees oli ennast juba elektrikuks joonud. Nimelt sain sellise umbmäärase elektritööde pakkumise ühe sünnipäeva ajal.