Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/09/06/12533451t1hb696.jpg)
Organisatsioonis toimuva väärkäitumise kohta vihje andmise kultuur on Eestis alles lapsekingades – kujundlikult elame nagu ühes suures vanglas, kus probleemist teavitamine tähendab ülimat reeturlikkust ning muutumist lindpriiks, kirjutab MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige ja endine riigiprokurör Steven-Hristo Evestus.
MTÜ Korruptsioonivaba Eesti avaldas sel nädalal oma kodulehel tööriistakasti vihjeandmise mehhanismi toimimispõhimõtetest. Kogukas ülevaates seletatakse lahti vihjeandmise teekond koos erinevate organisatsioonile esitatavate väljakutsetega, näitlikustades seda hulga praktiliste ja eluliste näidetega. Infoallika avalikustamine jäi juhuslikult aega, mil meie riigis on tähelepanu all Tallinna Tehnikaülikooli Nurkse instituudis toimunud väidetav süsteemne eurotoetustega skeemitamine ning kogu temaatika ülikooli juhtkonna ette toonud vihjeandja (ingl k whistleblower).
Juba sel sügisel võetakse Euroopa Liidus vastu liidu õiguse rikkumisest teavitajate kaitse direktiiv, mis teeb vihjeandmise mehhanismi rakendamise kahe aasta pärast kohustuslikuks kõikides üle 50 töötajaga avaliku ja erasektori organisatsioonides (v.a finantsasutused). Sestap on just praegu õige aeg oma ettevõtte poliitikatele otsa vaadata ja varakult meetmete väljakujundamisega alustada.
3 mõtet
- Vihjeandmise mehhanism ja regulatsioonid ei ole suunatud sellele, et taastekitada juba mitukümmend aastat põlu all olnud koputamiskultuuri.
- Ülemaailmse pettuste uurijate ühingu andmeil on vihjed kaugelt kõige tavalisem pettuste avastamise viis, moodustades 40 protsenti kõikidest juhtumitest.
- Tallinna Tehnikaülikoolis läbimõeldud ja sissetöötatud vihjeandmise süsteem puudus ja tagajärjed on meie kõigi päralt.
Ajal, mil kõneleme vihjeandmise propageerimisest ning vihjeandja huvide, õiguste ja isiku kaitsest, peame tõtt vaatama hoopis kodumaise skandaaliga. Segadust külvab juurde ajakirjandusest kõlama jäänud nüanss, et ülikooli juhtkond ei soovinud infoandjalt täpsemaid andmeid juhtumi asjaolude kohta. Seega võib eeltoodu pinnalt teha meelevaldse, kuid tõele ohtlikult lähedal oleva järelduse, et ülikoolis juhtivat ja kontrollivat funktsiooni täitvate isikute jaoks ilmus orbiidile nn troublemaker, kelle kahtlustele sisulisemat tähelepanu ei pööratud ning kes sisulisemast koostööst eemale tõrjuti.
Pea viie kuu kestel ei saanud probleemist teavitaja mingisugust tagasisidet, s.o kas ja mida tema vihjega peale hakati. Informaator oli välja astunud ning kirjeldanud ebaõiget ja/või ebaseaduslikku tegevust, millele järgnes ignoreerimine ning tegevusetus ühisteks sammudeks. Pean silmas tegevusetuse seda vormi, mis võib kahjulikuks saada edaspidi nii vihjeandjale endale kui kogu edasisele kõiki asjaolusid hõlmavale uurimisele. Teatavasti on tehiolude liigvarajane avalikkusele edastamine üks ebaõnnestunud kriminaalmenetluse ja teavitaja seaduslike õiguste tagamise läbikukkumise eeldusi.
Kui ülikool oleks vihjeandja tegevust piisavalt väärtustanud ja õigeks pidanud, oleks õigeaegselt saanud kõnelda vigade tunnistamisest, kahjulike tagajärgede kõrvaldamisest ja sisekontrollisüsteemi tõhustamisest. Üks mis rohkem kui kindel – ülikool oleks saanud esimese ja kordumatu õppetunni sellest, kuidas eetiliselt ja seaduslikult toimida vihjeandjaga tema õiguste tagamisel. Nüüd kuuluvad õpetussõnad jagamisele aga teiste poolt ja leheveergudel.
Vihjeandja ei ole kibestunud koputaja ega salajane pealekaebaja – kõik väited, mis ühiskonnas sellisele arusaamale hoogu annavad, on teadlikult eksitavad.
Tuntud kõnekäänd manitseb: tark ei torma. Vihjeandmise mehhanism ega eesseisvad regulatsioonid ei ole suunatud sellele, et ühiskonnas taastekitada juba mitukümmend aastat põlu all olnud koputamiskultuuri.
Olgu siinkohal kinnitatud, et vihjeandja ei ole kibestunud koputaja ega salajane pealekaebaja – kõik väited, mis ühiskonnas sellisele arusaamale hoogu annavad, on teadlikult eksitavad. Vihjeandja on väärkäitumisest teavitaja, kes jagab oma organisatsiooni usaldusisikule ausalt ja vahetult põhjendatud kahtlust võimaliku rikkumise suhtes. Rikkumise, mis ilmsikstulekul võib panna kaalule nii organisatsiooni enda kui selle töötajate au ja maine ning anda lisaks ka tugeva majandusliku hoobi.
Seega on teavitaja moraalsetel kaalutlustel toimiv, kõrgete eetiliste tõekspidamistega inimene, keda sunnib tagant väärt ühiskonnaliikme kohustus tõsistest kahtlustest teada anda. Vihjeandja ei täida kellegi ebaseaduslikku korraldust ega osale ebaausas skeemitamises, isegi juhul kui ebakõla seadusega ei ole esmapilgul liigitatav ühegi konkreetse paragrahvi alla.
Õiguskaitseasutuses saadud kogemuse pinnalt võin nimetada meie riiki selles valdkonnas alles lapsekingades olevaks. Kujundlikult elame nagu ühes suures vanglas, kus probleemist teavitamine tähendab ülimat reeturlikkust ning muutumist lindpriiks, kes peab põgenema või ootama pimeduse varjus hiilivat kättemaksu.
Aga selleks, et mitte olla avaliku hukkamõistu ja kolleegide tagakiusamise adressaadiks, ongi välja töötatud täpsemad regulatsioonid informatsiooni tõhusaks liikumiseks ning informaatorite paremaks kaitseks. Vihjeandja ei igatse lindprii staatust, vaid lähtub oma eetilistest põhimõtetest, olles ühiskonna ja organisatsiooni moraalseks verstapostiks.
Loomulikult võivad inimesed selles suunas tegutsema asuda ka madalatel motiividel, kuid tõe sõelumine ja vastava mehhanismi ärakasutamise välistamine on organisatsiooni enda ülesanne vihjeandmise praktika edukal ellurakendamisel. Alustagem ikka sellest, et vihjeandja ei ole vastutav organisatsiooni möödapanekute ega puuduliku arengu eest, organisatsioon on aga vastutav kindlate vihjeandmise meetmete ja kanalite toimimise eest. Seekord selline läbimõeldud ja sissetöötatud süsteem ülikoolis puudus ja tagajärjed on meie kõigi päralt.
Ülikooli kaasuses on alustatud kriminaalmenetlust ning sel juhul täidab lõpliku õigusemõistja rolli juba kohus. Kohus saab, juhul kui kahtlus kinnitust leiab, otsustada asjaosaliste panuse, vastutuse ja karistuse üle. Vihjeandja käitumise ega tema avalikukstuleku küsimustes kohus otsust ei tee. Seega vead, mis praeguseks tehtud, on kõrvaldamatud ning vaid eeskujuks ja mõtlemiseks teistele õnnetute korduste vältimisel.
Olgu lisatud, et ACFE (ülemaailmne pettuste uurijate ühing) 2018. aasta uuringu järgi on vihjed kaugelt kõige tavalisem pettuste avastamise viis, moodustades 40 protsenti kõikidest juhtumitest. Vihjetele järgneb siseaudit alles 15 protsendiga.
Tänases inforuumis saab selle kaasuse puhul nentida, et vihjeandjat ei võetud piisavalt tõsiselt, temaga ei suheldud piisavalt ning seeläbi jäid kõrvale nii organisatsiooni maine kahjustumise kui vihjeandja igakülgse kaitse küsimus. Praegu peab ülikool tegelema oma mainekujundusega, kõrvutades avalikkuse ees erinevaid projekte, ning vihjeandja tõestama oma ausat ja probleemist teavitamisele suunatut tegevust.
Üks asjaolu, mis eriti silma ja kõrva torgib, on vihjeandja hirm oma tuleviku pärast. Kes ning millisel määral soovib kokku puutuda inimesega, kes on teadlikult kahjustanud tuhandetele kõrgemat haridust pakkuvat eeskujulikku asutust? Teavitaja selline hirm on alati põhjendatud – seni kuni ühiskonnas on moraalitust ja ebaausust, on just tema esimene süüdlane ning kogu kurja juur.
MTÜ Korruptsioonivaba Eesti saabki selle valguses edastada oma lihtsa ja tavainimesele arusaadava sõnumi: väärkäitumise teavitamise süsteem tuleb organisatsioonis rakendada ennetavalt, vihjete laekumist tuleb võtta tõsiselt ning meetme tõhusust tuleb hinnata pidevalt. Võita on ausus ja läbipaistvus ning ühiskondliku moraali tõus, kaotada vaid reputatsioon ja lugupidamine. Olgu käesolev kaasus oma praeguses staadiumis hea näide väärtuste defitsiidist ning aususe võidukäigust.