Päeva karikatuur.

FOTO: Urmas Nemvalts

Jüri Ratas ütles Keskerakonna esimeheks saades, et rahaasjad tuleb nüüd korda ajada. Mineviku teod ei tee seda aga eriti lihtsaks. Eile karistas kohus Keskerakonda varjatud rahastuse eest 275 000 euro suuruse trahviga. Kui erakond järgneva pooleteise aasta jooksul ühtegi kuritegu toime ei pane, tuleb sellest reaalselt tasuda 25 000.

On seda vähe või palju? Juunis Keskerakonna varjatud rahastamist tunnistanud ärimees Hillar Teder sõlmis prokuratuuriga oportuniteedi ja pidi tasuma 200 000 eurot. Villu Reiljan leppis jällegi prokuratuuriga kokku 33 000 euro suuruses rahalises karistuses. Selle taustal saavutas Keskerakond enda jaoks parima võimaliku tulemuse. Kaks kriminaalkorras süüdi mõistvat otsust võiksid anda surmahoobi ka suurele parteile. Kuid kohus otsustas teisiti, andes Keskerakonnale justkui vabad käed jätkata nii, nagu seni: karistus klatitakse ära – maksegraafikuga 2000 eurot kuus – maksumaksja taskust tuleva rahaga ning kõik läheb edasi.

Mistõttu on asjakohane küsida: kas säärane otsus on parim võimalik tulemus ka ühiskonnale, Eesti demokraatiale ning lõpuks ka vabariigi valitsuse usaldusväärsusele?

«Kohus annab hinnangu, kas tegemist on karistatava teoga, ent väärtushinnangud on meil kõigil,» on öelnud paar aastat tagasi Äripäevale riigikohtunik Velmar Brett, kui tema ülesandeks oli vaagida nn Liviko kartelliasja.

See tõdemus kehtib praegu veelgi suuremal määral. Nimelt võis Keskerakond juriidilises mõttes pääseda kergelt, kuid see ei vabanda parteid, selle juhtorganeid ning asjaga seotud isikuid moraalsest süüst. Võiks isegi öelda, et vastupidi – juhtum on sedavõrd ebameeldiv, et pelk kriminaalne süü on vaid pinnavirvendus, mille all näeme ebaeetilise baashoiaku põhjamuda. Lihtsustatult öeldes: iga sigadust ei saagi kaaluda vaid kohtu, vaid ühiskonna – ehk iga kodaniku enda – südametunnistuse kaaludega.

Juhtum on sedavõrd ebameeldiv, et pelk kriminaalne süü on vaid pinnavirvendus, mille all näeme ebaeetilise baashoiaku põhjamuda.

Mis omakorda sunnib ka muretsema Eesti poliitilise kultuuri tervise pärast. Poliitikute maine pole mõõdetavas minevikus olnud siinmail kunagi liiga kõrge. Kui peaministri erakond juba teist korda kriminaalkorras süüdi mõistetakse, siis pole ime, et inimesed poliitikast üha vähem hoolivad, poliitikute lubadusi, jutte, plaane ja ettepanekuid ühiskonnaelu sõlmpunktide edukaks lahendamiseks miskiks ei pea ning pole ka ime, et paljud poliitikasse läinud selles ise pettuvad ning avaliku asja ajamisest näiteks isikliku äritegevuse kasuks loobuvad. Mitte et viimases oleks midagi taunimisväärset, kuid terves ja toimivas ühiskonnas peaks ometi just poliitika olema tipp, meie ühiselu korraldamise valdkond, kuhu minnakse missioonitundest ja rõõmuga.

Praegu see nii pole ning kuigi kahtlast asjaajamist on ette näidata igal riigikogu erakonnal, on peaministri töölauale lisandunud veel üks kohustus, mida ta mitte kellegi teise õlule lükata ei saa – avalikkusele tõestamine, et Keskerakond tõepoolest suudab teisiti.