Juhtkiri: valmis olla. Koos (1)
5. september 2019, 05:30
Tänasest lehest võib lugeda, et kaitseministeerium soovib suurendada Eesti kohalolu mitmel välismissioonil, ennekõike Malis. Selle vajalikkust võib mõtestada mitmeti.
Ilmselt kõige konkreetsem viis oleks öelda, et Eesti panustab sinna, kust saame julgeolekuliselt ka tagasi: USA, Ühendkuningriigi ning pärast Brexitit Euroopa Liidu tugevaima sõjalise jõu ehk Prantsusmaa suundadel. Ameeriklastele toetub kogu Euroopa julgeolek, britid on andnud lõpptähtajata lubaduse pidada Eestis NATO pataljoni ning prantslased on juba teist korda saatnud oma väed siia NATO ettenihutatud tugevdatud kohaoleku (EfP) alamoperatsioonile Lynx. Meie aitame neid vastu. Liitlased nii teevadki.
Ent võibolla ei kooru nõnda lühidast põhjendusest kõigi jaoks piisavalt selgelt välja, et see kõik on ennekõike meie endi huvides. Ikka ja jälle kõlab ju ka nõudlik küsimus, miks riskivad meie pojad ja tütred kodumaast kaugetel missioonidel eluga. Eriti muidugi siis, kui mõni meie tegevväelane ei naase kodumaale omal jalal...
Sõduri elukutse on mõneti võrreldav näiteks lennukipiloodi omaga. Kummalgi juhul ei ole pääsu tihedast ja järjepidevast harjutamisest, et mitte öelda drillimisest. Nõndanimetatud kuiva trenni tehes mängitakse läbi kõikmõeldavad stsenaariumid – ka kõige mustemad – et olla valmis nii hästi kui võimalik.
Aga praktikat ei asenda miski. Päris elu on ikkagi päris elu. «Reaalsetes situatsioonides saadud kogemused on midagi muud,» võib kuulda mõlema elukutse esindajate suust.
Eesti julgeolek ja välispoliitika järjepidevus nõuavad paratamatute riskide võtmist. Kus mujal oleks loogilisem ja põhjendatum neid võtta kui mitte meie liitlaste missioonidel?
Jah, parimal moel lahendatud ekstreemne olukord on ära hoitud ekstreemne olukord. Ent kumba pilooti ise reisilennuki pardale astudes eelistame – kas sellist, kes on trotsinud äärmuslikke lennuolusid, rahustanud maha vaimselt ebastabiilse reisija ja maandanud edukalt tehnilise rikkega lennumasina, või sellist, kes on lahendanud samasisulisi ülesandeid üksnes simulaatoritel ja õppustel? Ja kumb kaitseväelane tekitab rohkem kindlustunnet: kas selline, kes on käinud missioonidel, seisnud silmitsi ootamatute olukordadega ja need edukad lahendanud, või selline, kel niisugune praktika puudub?
Oleme riigi ja ühiskonnana otsustanud, et vajame Kaitseliitu ning ajateenistust ja kaitseväge. Meil on neid organisatsioone ja nendega seotud inimesi – ajateenijaid, reserv- ja tegevväelasi – tarvis. Nad on meie julgeoleku nurgakivi. Eesti sõdurid peavad saama parima võimaliku väljaõppe, kuid, jällegi, praktikat ei asenda miski.
Kodumaal nad seda ei saa. See on meie suur õnn.
Niisiis nõuavad Eesti julgeolek ja välispoliitika järjepidevus paratamatute riskide võtmist. Kus mujal oleks loogilisem ja põhjendatum neid võtta kui mitte meie liitlaste missioonidel? Nii ei ole me riigina mitte üksnes ohtudeks valmis, vaid me oleme seda õlg õla kõrval oma sõpradega ega jää meid tabavate vahetute ohtude korral ise üksi. See ongi eesmärk.
Pealegi: oht Prantsusmaale võib mõnel juhul olla otsene oht Eestile. Terrorism on Euroopa ühine mure, aga just sellega kaks peamist missiooni, kus Eesti kohalolu soovitakse suurendada, osalt või peaasjalikult tegelevadki.