Mart Raudsaar.

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Tore on mõelda, et oleme iseenda peremehed: et meil on vabadus minna, kuhu tahame, vaadata, mida tahame, ja teha, mida tahame. Seda nii päriselus kui virtuaalmaailmas. Paraku on see – eriti virtuaalmaailmas – illusioon, mille olemust mõistsin esimest korda kümme aastat tagasi USAs Silicon Valleys idufirmasid külastades.

Facebook oli alles tõusev suurus, ehkki Barack Obama meeskond oli juba sotsiaalmeediat presidendivalimiste kampaanias kasutanud. Käisin teiste IT-idufirmade seas ettevõttes nimega MeeHive. Tegemist oli uudiste agregaatoriga, mis kogus enam-vähem terve USA meedia digisisu ning pakkus seda enda veebiküljel, kusjuures kasutajad said ise valida neid huvitaid märksõnu. Veebikülg kuvas neile vaid niisuguseid uudiseid, millest kasutajad olid huvitatud.

See toob kaasa aga sõna otseses mõttes filosoofilise probleemi. Mis juhtub kodanikuga, kes tarbib vaid talle meeldivaid ja huvitavaid uudiseid? Muud maailma tema jaoks enam ei eksisteeri. Ühiskondliku debati pidamiseks on meil vaja aga teatud ühisosa (uudiseid või teemasid, mida teavad kõik) ning meil on vaja teatud määral kursis olla ka oponentide seisukohtadega. Vastasel korral jõuame ühiskonda, kus igaüks istub peegli ees ja räägib iseendaga.

Vahepeal on uudiste kogumise ja vahendamise vallas tõusnud oluliseks tegijaks Facebook (FB). Erinevalt MeeHive’ist on väljaandjatel väga raske pöörduda tema poole litsentsitasu nõudega. FB positsioon on olnud olla platvorm nendele, kes soovivad sisu postitada ja vahendada. Ka Euroopa Liidu uus autoriõiguse direktiiv lubab üksikisikuil postitada meediasisu linke. Nendest liivateradest kasvab aga mägi, millele FB on üles ehitanud oma ärimudeli. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. FB kasutab sisu kuvamisel algoritme ehk teatud matemaatilisi valemeid, mis üritavad näidata kasutajale sellist materjali, mis tema parameetrite või vaatamisajaloo põhjal võiks olla talle huvitav. Nende algoritmide täpsem olemus on samasugune saladus nagu Coca-Cola retsept. Erinevalt MeeHive’ist pole nende rakendamine aga kasutaja teadlik valik (et ma valin menüüst näiteks märksõnad «Euroopa Liit», «Brexit», «Nublu» vms).

Meil on vaja teatud määral kursis olla ka oponentide seisukohtadega. Vastasel korral jõuame ühiskonda, kus igaüks istub peegli ees ja räägib iseendaga.

Tulemus on tõtt-öelda hirmutav. Lühidalt öeldes: meie maailmapilti kujundavad üha rohkem platvormid, kes ise uudiseid ei tooda, kuid neist mõningaid kasutajate jaoks võimendavad ja mõningad vaikivad maha; kusjuures senini ilma erilise vastutuseta. Ma ei tea, kas Eesti Vabariigi valitsus on mingites küsimustes üritanud FBga suhelda; Meedialiit on ning tulemus oli täpselt ümmargune null. Eesti meediakanaleid võib anda kohtusse või pressinõukogusse ning nad võtavad vastutuse, FB aga ei võta üldse toru. Tõsi, kui teatud hulk FB kasutajaid kaebab ühe või teise postituse peale, võib postitus või postitaja saada blokeeritud. Mul puuduvad aga asitõendid, et sellele eelneks või järgneks FB-poolne sisuline analüüs. Teisisõnu, paradoksaalsel moel võib selles n-ö kvaliteedikontrollis kannatada hoopis sõnavabadus.

Arutasime augusti lõpus Oslos Põhjamaade kirjastajatega kujunenud olukorda. Kõlas mõtteid, et meil on vaja ühiskonna infoväljal toimuva analüüsiks rohkem debatte, et me ei oleks nagu aedikusse aetavad loomad (see viimane oli nüüd minu täiendus). Senised arutelud on lähtunud suuresti tehnoloogilistest, majanduslikest või juriidilistest aspektidest. Viimane aeg oleks kaasata sotsioloogilisi, sotsiaalpsühholoogilisi ja politoloogilisi aspekte. Teisisõnu, peame saama aru, mida meedia digitaliseerumine ja sotsiaalmeedia platvormide domineerimine inimesega teeb ning mida inimesel õigupoolest vaja oleks. Sest nagu öeldakse, meeldivad asjad on sageli tervist kahjustavad või paksuks tegevad.