Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/01/05/4853315t1h2ae9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/04/12529406t1hd550.jpg)
Kui jätame TTÜ ja teistele samasugustele juhtumitele asjakohaselt reageerimata, ei saa me Ida-Euroopa kuvandist lähitulevikus lahti, kirjutab Amsterdami ülikooli magistrant Joosep Värk.
Tallinna Tehnikaülikooli ümber tekkinud skandaal illustreerib ilmekalt, miks läheb Eestis vaja välismaalastest juhte, spetsialiste, teadlasi ja muid väärtuslikke inimesi. Neil on vabadus öelda välja asju, mida siin üles kasvanud inimene endale lubada ei saaks, sest riskiks sootsiumist väljaheitmisega. See, kas hoiame vilepuhujaid au sees või peame neid kitujateks, on aga valik tuleviku ja mineviku vahel.
Paar nädalat tagasi lahvatanud TTÜ skandaali valguses tasuks Eestis tegutsevatel ettevõtetel, riigiasutustel ja muudel organisatsioonidel uue pilguga üle vaadata soovitused, mida meile välismaalt antud on. Kindlasti ei ole see juhus, et segaduse TTÜs paljastas just ameeriklane Keegan McBride.
McBride’i sõnul pakuti talle Eestis võimalusi, mida ta oma kodumaal Ameerika Ühendriikides tõenäoliselt kunagi saanud poleks. Ent sellest hoolimata oli tal siiski tunduvalt lihtsam öelda välja seda, mida teadsid instituudis ilmselt mitmed Eestis üles kasvanud inimesed.
Pole ka juhus, et Danske Banki skandaali vilepuhujaks oli just Ühendkuningriigist pärit Howard Wilkinson ja mitte Eestist pärit Aivar Rehe või Juri Kidjajev. Wilkinsoni jaoks ei olnud Eesti selline maa, kus liigselt kriitiliste või avameelsete sõnavõttude eest sind sootsiumist välja heidetakse. Enamiku Danskes töötanud ja asjaga kursis olnud kohalike inimeste jaoks aga ilmselgelt oli.
McBride’i ja Keegani suguseid vilepuhujaid on meil varemgi olnud – näiteks 2007. aastal rääkis Ameerika Ühendriikide ärimees Edward Burkhardt väga avalikult sellest, kuidas Eesti poliitikud temalt raudtee riigistamisega seoses hiiglaslikku altkäemaksu küsisid. Kahjuks toona see vaid jutuks jäigi. Tahaks loota, et täna enam ei jääks.
/nginx/o/2019/09/04/12529500t1h2614.jpg)
Üks maailma tuntumaid sedasorti juhtumeid pärineb aastast 2002, mil Boston Globe’i nimeline ajaleht avalikustas katoliku kiriku pedofiiliaskandaali. Et ajaleht selleni jõuaks, pidi ajakirjanike nina sisuliselt väljaheite sisse suruma just süsteemiväline inimene. See inimene oli New Yorgist Bostonisse kolinud vastne toimetuse juht Marty Baron, kes piirkonna usuelust hoolimata käised üles keeras.
Tulemuseks oli Watergate’i järel ilmselt üks suurimaid uuriva ajakirjanduse lugusid, millel oli miljonitele inimestele üle maailma tohutu mõju – kes läks vangi, kelle lugu hakati lõpuks uskuma ning ta sai abi, kelle kinnimätsimised välja tulid, kes jäi pedofiilide poolt ära kasutamata jne.
Baronist tegi see tuntud mehe. Kümme aastat hiljem liikus ta Boston Globe’ist edasi Washington Posti, kus tema juhitud meeskond samuti mitu Pulitzeri preemiat võitnud on. Tema isiklik kasu selle loo avalikuks tulekul oli märkimisväärne.
Mõnevõrra teistsugust kasu võib saada ka Danske vilepuhuja Howard Wilkinson. USA väärtpaberijärelevalve komisjon (SEC) võib teha otsuse, mis tema pangakonto seisu miljonite võrra suurendab.
Omakasu või ahnust on välja toodud ka McBride’i puhul. Aga kui vilepuhuja päevavalgele toodu on tõsi, siis pole vahet, mis on tema lõplik huvi – küllap see ajapikku selgub. Ent teistsuguse perspektiivi abil nähtuv tõde ise on kõige väärtuslikum ressurss, mida süsteemist väljastpoolt pärinevatelt inimestelt saada. See on nagu teaduslik avastus, mille tähtsust on esmapilgul alati võimatu hinnata, aga milleta keegi hiljem elu ettegi ei kujuta.
Paratamatult jätavad TTÜ juhtide senised avalikud sõnumid mulje, et McBride’i peetakse pigem kitujaks kui vilepuhujaks.
Usk sellesse on läänes viimastel aastatel muidugi kõikuma löönud, sest näpuga näidatakse WikiLeaksi peale. Mõned näitavad ka Panama ja kõikide teiste paberite peale, mis justkui autoritaarsete režiimide kasuks töötavad. Ent viis, kuidas me nende asjadega tegeleme, iseloomustabki seda, mis on läänelikud väärtused.
Seda tulekski TTÜ juhtumit – aga ka teisi samasuguseid – lahendades meeles pidada. Ka McBride’i vestlustest ühe teise teadlasega selgus, et oodati olukorra paranemist, et asjad saaksid tulevikus muutuda läänelikumaks (!). Teisisõnu, praegu ei ole asjad nii nagu läänes, kuhu kuulumise nimel Eesti inimesed viimased 28 aastat rabelenud on.
Kui on midagi, millega eestlast või mõne muu 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud Ida-Euroopa riigi inimest haavata, siis on selleks just mitteläänelikuks Ida-Euroopaks pidamine. Selleks stereotüübiks, mida filmidest ja sarjadest näha saab, kus sõidetakse turvavööta, juuakse kogu aeg viina, kõik on räpane, ja mille elanikud isegi ennast häbenevad.
Meie ju ometigi teame, et see nii pole, aga kui jätame TTÜ ja teistele samasugustele juhtumitele asjakohaselt reageerimata, ei saa me kahjuks taolisest Ida-Euroopa kuvandist lähitulevikus lahti. Selle geograafilise määratluse peame nagunii omaks võtma, aga see, mis on selle määratluse sisu, on meie enda teha.
TTÜ juhtumis on küsimus, kas McBride’i tuleks pidada kitujaks või vilepuhujaks. Kitujaks peavad need, kes ise sassis süsteemi osa olid või seda heaks kiitsid. Paratamatult jätavad TTÜ juhtide senised avalikud sõnumid mulje, et McBride’i peetakse pigem kitujaks kui vilepuhujaks. Kelleks peab teda lõpuks Eesti avalikkus ja teadusringkonnad, räägib meist palju enam, kui arvata võiks.
Kui keegi soovib väita, et hämara asjaajamiseta polegi võimalik hästi teadust teha, siis paratamatult ei erine see mõtteviis mõne poliitiku mõtteviisist, kes arvab, et ka altkäemaksu võttes pühitseb eesmärk abinõu.
Kui peaks juhtuma, et McBride’ile TTÜs enam ruumi pole, siis loodan väga, et Tallinna Ülikool või Tartu Ülikool ta enda juurde kutsub. Loomulikult võivad nende ülikoolide juhidki karta, et McBride’iga kaasnevad ebamugavused, kuid tema nimi teadlaste nimistus ise juba kõneleks aususest ja läänelikkusest.
Kui keegi soovib väita, et hämara asjaajamiseta polegi võimalik hästi teadust teha, siis paratamatult ei erine see mõtteviis mõne poliitiku mõtteviisist, kes arvab, et ka altkäemaksu võttes pühitseb eesmärk abinõu. Ukraina näide kõlbab siin hästi, sest seal ongi olnud korruptsioon riigi arengu kõige suuremaks piduriks, hoolimata sellest, milline on eesmärk.
Nii võib see olla ka Eesti teaduses, sest hämara asjaajamisega toimub moraalne korrumpeerumine ning kestab pigem lõputu õudus kui õudne lõpp. Loomulikult ei pea ma siin silmas mitte Eesti teaduse, vaid hämara asjaajamise lõppu. Ja kui siis ilmneb, et ausal viisil pole võimalik mõnda teadust samamoodi teha, siis tulebki see signaal ühiskonnale välja saata.
Samas on Eesti-suguses pisikeses ühiskonnas oluliseks väärtuseks ka inimeste rehabiliteerimine. Sisuliselt ongi meil iga inimene arvel ja seetõttu ei tohi ühtegi inimest demoniseerides kõrvale lükata (kui ta pole just riigireetur või sarimõrvar). Ent rehabilitatsiooni aluseks on see, et senist probleemi või viga tunnistatakse.