Juhtkiri: Hiina meie lävepakul

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

Hiina huvisid ja mõju Baltimaades on seni avalikult väga vähe uuritud. Ometi on tegu USA järel pea igas mõõtmes maailma suurima ja mõjukaima riigiga. Erinevalt ameeriklastest, kes on meie julgeoleku garanteerijad ning kellega jagame suuresti sama väärtusruumi, ei seo meid peale õrnade ärisuhete hiinlastega suurt miskit. Vähemasti pealtnäha.

Tänasest reedeni toob Postimees koostöös lätlaste Re:Baltica ja Leedu Verslo Žiniosega lugejateni artikliseeria, mis näitab, kui kaugele ulatub Pekingi käsi siinses piirkonnas. Millist rolli mängivad Hiina haridusasutused, kui palju survestatakse kohalikke poliitikuid Pekingi maailmavaatest mitte hälbima ja millised tingimused kaasnevad tegelikult Hiina taristuinvesteeringutega.

Osas Euroopas on seda juba selgelt näha – paigus, mis krediidikriisi järel justkui omapäi jäid, kuklas tagumas üksnes sakslaste manitsused, et nüüd tuleb säästa ja võlgu tagasi maksta. Viimase kümnendi jooksul on Hiina riigiettevõtted ehitanud nii Kreekas kui mujal Balkanil, aga ka Portugalis ja Ungaris maanteid, raudteid ja muud taristut. Hiina on valanud ainuüksi viimaste aastatega sama palju betooni kui läänemaailma suurjõud kogu möödunud sajandi jooksul kokku.

Hiina raha ihub hammast ka Soome lahele, olles ettevõtja Peter Vesterbacka krediitkaardiks võimaliku Tallinna-Helsingi tunneli ehitusel. Peking käsitab summasid, mida lääne demokraatiad pole juba ammu võimelised ei eelarvelistel kaalutlustel ega ka olematu poliitilise kapitali tõttu välja käima.

Nõnda võib üha enam näha, kuidas suur raha vaigistab ka suid. Üha vähem leiab põhjusi mingiski ametlikus vormis dalai-laamaga kohtuda, rääkimata suhetest Taiwaniga. Viimati, kui eestlased selliseid samme ette võtsid, külmutati igasugune ligipääs turule nende jaoks aastateks.

Nagu näitavad ka praegused sündmused Hongkongis, saab meie ühisosa Hiinaga olla üksnes raha. Ei maksa aga arvata, et see siia poliitilise tagamõtteta tuleb.

Eesti ongi kahvlis. Hiina pole tõusva tähtsusega üksnes oma suure turu ja tootmispotentsiaali pärast. Peking on Euraasias kõige selgem Venemaa mõjuvõimu tasakaalustaja ning järgneval kahel aastal ka võimalik partner ÜRO julgeolekunõukogus.

Kahvlis on ka Euroopa Liit tervikuna. Donald Trumpi jõuline välispoliitika on viinud USA ja Hiina viimase poole sajandi selgeima vastasseisuni. See tähendab, et suuremal või vähemal määral peavad kõik liikmesriigid poole valima.

Kesk- ja Ida-Euroopa ning Hiina nn 17+1 formaat annab aga mõista, et Euroopa orienteerumine just USA suunal pole iseenesestmõistetav. Ehkki meil peaks olema 28kesi ühine välispoliitika, on ka Eesti osa sellest 17st. Seda hoolimata asjaolust, et seni oleme rõhutanud just koostöövajadust ja heitnud ette nii mõnegi partneri erisuhet Venemaaga.

Nagu näitavad ka praegused sündmused Hongkongis, saab meie ühisosa Hiinaga olla üksnes raha. Ei maksa aga arvata, et see siia poliitilise tagamõtteta tuleb.