Elektritõukerattad. Pilt on illustreeriv

FOTO: FELIPE TRUEBA / EPA/Scanpix

Uuringud on näidanud, et umbes kolmandik elektrirataste sõite tehakse autosõidu asemel, ligemale pooled rataste kasutajatest oleksid aga muidu jalutanud või istunud jalgratta selga, kirjutab Põhja-Carolina riikliku ülikooli keskkonna kujundamise abiprofessor Jeremiah Johnson veebiväljaandes The Conversation

Ühiskasutuses elektrirattad võimaldavad sõitjatel läbida linnas lühemaid vahemaid. Sõidujagamise ettevõtted reklaamivad neid keskkonnasõbraliku alternatiivina, mis vähendab sõltuvust autodest.

Nende väidete asjalikuks hindamiseks tuleb kindlasti arvesse võtta kõiki asjakohaseid keskkonnategureid, kaasa arvatud elektrirataste tootmiseks vajalikud materjalid ja energia, nende igapäevase laadimise ja ümberjaotamise kulud, akude laadimiseks tarvilik elekter.

Minu uurimisvaldkond on toodete ja materjalide keskkonnamõjude hindamise meetodid. Hiljaaegu avaldatud uurimuses näitasin, et elektrirataste programmidel võib olla tervikuna suurem keskkonnamõju kui transpordiviisidel, mida need asendavad. Aga kui linnad oma senist poliitikat uuendavad ja liikuritega tegelevad ettevõtted mõningaid seniseid harjumusi pisut kohendavad, on tõesti võimalik, et elektrirattad pakuvad meile rohelist valikut.

Elektrirataste buum

Küllap kõik, kes elavad linnas või mõne ülikoolilinnaku lähedal, on näinud elektriratast. Lühema vahemaa läbimiseks mõeldud liikurid koosnevad suhteliselt väikesest elektrimootorist ja lauast, mille peale mahub seisma üks inimene. Sõidujagamise ettevõtted, näiteks Bird ja Lime, laenutavad rattaid välja minutiarvestuse alusel, sõitjad jätavad omakorda ratta lõppsihtkohta, kus selle võtab üle uus kasutaja või kust see toimetatakse pisut hiljem laadima.

2017. aastal oli see veel haruldane ilming, aga juba 2018. aastal hinnati, et elektriratastega sooritati 38,5 miljonit sõitu. Sellised liikurid lahendavad mõnelegi inimesele pakilise ja olulise nõndanimetatud viimase miili probleemi ehk teekonna lõppjärgu läbimise, mis võib olla just see kõige keerulisem lõik, sisaldades näiteks kojuminekut bussipeatusest või raudteejaamast. Elektrirattad pakuvad alternatiivi enda autoga sõitmisele ja selle parkimisele ning on tihtipeale odavamad kui takso või Uber.

«Teie sõit oli süsinikuvaba» - kas tõesti?

Transpordisektori arvele langeb ligemale kolmandik USA kasvuhoonegaaside heitest ning suur osa sudust ja astmat põhjustavast saastest. Kuna elektriratastel puuduvad selliseid gaase välja paiskavad torud, võib kergesti arvata, et need on keskkonda silmas pidades eelistatud liikurid. Elektrirataste firmad sageli tõstavadki uhkusega esile oma «süsinikuvabade» ja «planeedisõbralike» liikurite kasu keskkonna hoidmisel.

Nende väidete toetuseks on Lima võtnud kohustuse osta taastuvenergia sertifikaate selle elektri tasakaalustamiseks, mida kulutatakse laadimisele, ja süsinikdioksiidi kompenseerimise sertifikaate oma tegevuse tasakaalustamiseks. Bird ostab nii taastuvenergia kui ka süsinikdioksiidi kompenseerimise sertifikaate elektrikulu ning rataste äratoomise ja minemaviimise tasakaalustamiseks.

Siiski ei saa väidet sõidu täieliku süsinikuvabaduse kohta tõsiselt võtta, kui arvestada kõiki tegevusi, mida on tarvis selleks, et elektrirattad oleksid laetult sõiduvalmis ettenähtud kohas. Seepärast võtsingi koos Põhja-Carolina riikliku ülikooli keskkonna kujundamise eriala tudengite Joseph Hollingsworthi ja Brenna Copelandiga ette elektrirataste elutsükli uurimise, et puuduvaid andmeid täiendada.

Varjatud mõju

Suure osa Ühendriikides kasutusel olevatest elektriratastest on valmistanud Hiina elektroonikafirma Xiaomi. Adumaks, millest õieti elektriratas koosneb, võtsime ühe lahti ja panime kirja 13 naela (5,9 kg) alumiiniumi, 2,5-naelase (1,13 kg) liitiumioonaku, elektrimootori ja veel mitmeid plast- ja teraskomponente.

Elektrirataste ja muude elektroonikatoodete valmistamine avaldab mõju kaevandustele, maagi rikastamise ja metallurgiatehastele. Elektrirataste puhul arvutasime välja, et mainitud tootmismõjud moodustavad tihtipeale üle poole kogumõjust, mida annab iga rattal läbitud miil (1609 m).

Elektrirataste toimetamine Hiinast Ühendriikidesse on samal ajal väga vähese mõjuga tänu ülemaailmse transpordivõrgu suurele tõhususele.

Elektrirataste ettevõtted pruugivad sõltumatuid lepingulisi töövõtjaid rataste kokkukogumiseks, laadimiseks ja vajalikesse kohtadesse toimetamiseks. Lime nimetab neid «mahlapressideks» (Juicer). Birdis täidavad samu ülesandeid «laadijad» (Charger), kes toimetavad täislaetud rattad «pesadesse».

Üldjuhul sellised kogujad sõidavad isikliku autoga, et saada kokku nii palju elektrirattaid kui võimalik, laevad need kodus ära ja viivad siis järgmisel päeval jälle kõigile kasutada. Nende liikumine pole eriti optimeeritud, mistõttu nad teevad rattajahil tarbetult palju tühisõite. Me leidsime, et just need sõidud võivad anda üle 40 protsendi elektrirataste kasutamise üldises keskkonnamõjus.

Samal ajal elektrirataste enda liikumise tagamiseks kulub energiat suhteliselt napilt. Täielikult tühjenenud elektriratta aku laadimisele kulub umbkaudu sama palju elektrit kui keskmise pesukuivati tööle viie minuti jooksul. Sealjuures enamiku elektrirataste akud ei ole üleskorjamise ajaks sugugi täielikult tühjenenud, eriti linnades, kus ettevõtetelt nõutakse rataste eemaldamist tänavatelt igal ööl. Me leidsime Raleigh’ puhul, et ligikaudu kuuendik ratastest olid päeva lõpul 95 protsendi ulatuses laetud, aga viidi ikkagi ööseks laadima.

Samad tulemused teistmoodi

Elektrirataste suhtelise mõju hindamisel keskkonnale tuleb kindlasti silmas pidada ka seda, täpselt mille asemel neid tarvitatakse. Uuringud on näidanud, et umbes kolmandik elektrirataste sõite tehakse autosõidu asemel, ligemale pooled rataste kasutajatest oleksid aga muidu jalutanud või istunud jalgratta selga. Umbes 10 protsenti oleksid kasutanud ühistransporti, ülejäänud 7-8 protsenti poleks sõitu üldse ette võtnud.

Meie uuring leidis, et autoga sõitmine ei ole peaaegu kunagi nii keskkonnasõbralik kui elektriratta pruukimine. Kui kõigest kolmandik elektrirattaga sõitjatest teeb seda autosõidu asemel, võib pidada usutavaks, et elektrirataste tarvitamine sootuks suurendab transpordi koguheidet, tõugates inimesi eemale jalutamisest, jalgrattasõidust või ühistranspordi kasutamisest. Kui aga elektrirattad asendaksid autosõitu pooltel juhtudel, võib juba oodata keskeltläbi mõõdukat kasu keskkonnale.

Elektrirataste «jalajälje» vähendamine

Meie uuring tõi ilmsiks mitu viisi, kuidas muuta elektrirattad kestlikumaks. Vastupidavamate rataste tarvitamine võib kahandada keskkonnamõju materjali arvel, mida nende loomiseks kasutatakse. Kokkukogumise ja laialijagamise tõhustamine vähendaks sõidumaad ja ettevõtted võiksid kasutada rataste kogumiseks kütust efektiivsemalt tarvitavaid sõidukeid. Linnad omalt poolt võiksid lubada rataste jätmist tänavatele ka ööseks ja kohustada neid kokku korjama alles siis, kui aku on tühjaks saanud.

Paraku praegu veel võib öelda, et sõit elektrirattaga, mida ei võeta ette autosõidu asemel, ei too kokkuvõttes planeedile kasu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane