Katrin Lust: fosforiidisõda on teinud karuteene tervele põlvkonnale eestlastele

Katrin Lust Foto: Kanal 2

Miks ei ole viimased 30 aastat Eestis uuritud maavarasid? Põhjus on lihtne: ükski poliitik (vahet ei ole, kas ta on vasakult või paremalt) ei julge öelda, et hakkame ometi oma maavarasid uurima ja kaevandama.

1980ndate aastate lõpus toimus Eestis nn fosforiidisõda, millega astuti nõukogude võimu hoolimatute plaanide vastu. Just tänu sellele väga laia kõlapinna ja osalusega rahvaalgatusele ei olegi viimased 30 aastat uurimisotstarbel tehtud meie vabariigis mitte ühtegi geoloogilist puurauku uute maavarade uurimiseks.

Loomulikult on avatud uusi kruusa- ja liivakarjääre ning laiendatud olemasolevaid põlevkivikaevandusi, kuid mitte ühtegi sammu pole astutud ei uute maardlate ega uute kaevandamisväärsete maavarade leidmiseks ja kasutuselevõtmiseks.

Fosforiidisõda oli üks Eesti taasiseseisvumise käivitajaid, mis ühendas rahvast selle vastu, et meie maavarasid ei kaevandataks keskkonda kahjustades ja saadud tulu ei viidaks laiali Nõukogude Liidu avarustesse. Samuti võideldi selle vastu, et meie maavarasid ei tuleks kaevandama 100 000 võõrtöölist punaimpeeriumist.

Nõnda pididki kõik toonaseid kaevandusprojekte vastustavad uuringud ja majanduslikud põhjendused näitama, kui kahjulik ja mõttetu on Eestis fosforiidi kaevandamine. Täna, 30 aastat hiljem, elame ikka veel selles samas teadmises.

Kuid maailm on selle aja jooksul palju muutunud. Muutunud on ka kaevandamisväärsete maavarade nimekiri.

Iseäranis poliitikutest on säärane eitav hoiak eriti kahepalgeline olukorras, kus iga päev võetakse Ida-Virumaal maapõuest välja jalgpalliväljaku suurune tükk põlevkivi.

Kui toona otsiti Nõukogude Liidu kiratseva põllumajanduse turgutamiseks vajalike väetiste toorainet fosforiiti, siis praegu pole see enam aktuaalne. Seevastu vajab tänapäeva maailm vahepeal plahvatuslikult arenenud ja üliarvukateks muutunud elektroonikaseadmete jaoks nn. akumetalle – liitiumi, vanaadiumit jne. Oma mobiiltelefoni aku näol kanname ju igaüks praegu tükikest liitiumi iga päev endaga.

Kuid miks üldse rääkida haruldastest materjalidest, mida nõukogude ajal sisuliselt ei otsitud? Sellepärast, et Eesti teadlaste sõnul peidab meie maapõu lisaks Euroopa suurimale fosforiidimaardlale just neid metalle. Tegu on Euroopa Liidu strateegilist julgeolekut silmas pidades üliolulise toorainega, mille tootmise on täna monopoliseerinud Hiina. Eestil võiks olla strateegiline tähtsus selle sõltuvussuhte murdmiseks.

Täna säilitatakse Nõukogude ajal Eestis tehtud geoloogiliste uuringute puursüdamikke Arbavere hoidlas. Teadlaste sõnul võib nende väärtus küündida suisa 800 miljoni euroni.

Ma uurisin sel suvel Eesti maavarasid ja veendusin teadlaste seisukohas, et oleme ise teinud iseendale karuteene sellega, et me pole kogu oma iseseisvusperioodi aja isegi mitte uurinud, kuidas kasutada ja väärindada meie maavarasid. Põhjuseks ikka seesama fosforiidisõda, mis kinnistas nii reainimeste kui poliitikute peades arusaama, nagu oleks maavarade kasutuselevõtt võrdne ürgkurjuse vallapäästmisega.

Paraku ei julge mitte keegi seda müüti lõhkuda. Ometi on iseäranis poliitikutest säärane eitav hoiak eriti kahepalgeline olukorras, kus iga päev võetakse Ida-Virumaal maapõuest välja jalgpalliväljaku suurune tükk põlevkivi.

Soovitan suhtuda Eesti maavaradesse ja nende võimalikku kasutuselevõttu veidi avarama pilguga ning vaadata 3. septembri õhtul Kanal 2s minu uut dokumentaalsaadet «Püstirikas Eesti». Meie teadlased purustavad selles maavaradega seotud müüte ning räägivad uutest tehnoloogiatest ja meie maavarade uurimise vajadusest Eesti ühiskonna hüvanguks.