2. septembri karikatuur

FOTO: Urmas Nemvalts

Inimene, kes aitab oma eakal sugulasel interneti abil elektriarvet maksta, arsti vastuvõtule registreerida, rongipiletit osta ja muid sääraseid toiminguid teha, on viimase jaoks hindamatu abiline ning ilmselt tema silmis «arvutivärgis» hiiglama tark, kuid tegelikult tuleb tiitli «heade IT-oskustega inimene» väljateenimiseks osata palju enamat kui internetipanga kasutamist või guugeldamist. Näiteks programmeerimise algtõdesid ning lihtsamaid andmetöötluse võtteid.

Rõhutagem siinkohal, et jutt ei käi professionaalsetest IT-spetsialistidest – need oskused peaksid saama selgeks gümnaasiumihariduse omandamise käigus.

Tundub aga, et kõik see on riikliku koolihariduse kujundamisel kas ära unustatud või pole seda kunagi piisavalt hästi mõistetudki. Nagu tänasest lehest võib lugeda, on tulemus praeguseks käes: gümnaasiuminoorte teadmised informaatikast on lähemal vaatlusel üllatavalt auklikud.

Kahjuks paistab see siit-sealt silma isegi Euroopa Liidu statistikast. Transferwise’i tellitud Tartu Ülikooli uuringu järgi on liidu keskmine väljalangemisprotsent IT-erialadel 19, Eestis aga ümardatult tervelt 30. Kõigi erialade peale kokku langeb Eestis esimesel õppeaastal välja 18 protsenti üliõpilastest.

Mis küll juhtus aastatuhande vahetumise aegu valjult möiranud ja hästi hüpanud digitiigriga? Mis tõbi ta halvas? Kas viga tehti 2001. aastal informaatikat eraldi õppeainena riiklikust õppekavast välja jättes või peituvad probleemi alged ka mujal?

Asi pole üksnes neis noortes, kes rajavad põhikoolis või gümnaasiumis saadud IT-teadmiste vundamendile oma karjääri, vaid ka kõigis teistes iseseisvasse ellu astuvates noortes. Teisisõnu: ühe tänapäeval eluliselt vajaliku oskuse õpetamises on suured puudujäägid.

Praeguseks on astutud esimesed sammud olukorra parandamiseks, kuid IT-õppes restardi tegemine ei ole lihtne või vähemasti ei käi see kiirelt, sest informaatikaõpetajatest on praegu põud ning valdaval osal olemasolevatest inimestest puudub erialane kvalifikatsioon. Samas on üldises tööjõunappuses tublisti puudu ka IT-spetsialiste ning see survestab informaatikaõpet reformima.

Kuid veel kord: asi pole üksnes neis noortes, kes rajavad põhikoolis või gümnaasiumis saadud IT-teadmiste vundamendile oma karjääri, vaid ka kõigis teistes iseseisvasse ellu astuvates noortes. Teisisõnu: ühe tänapäeval eluliselt vajaliku oskuse õpetamises on suured puudujäägid. See on kogu meie ühiskonna käigushoidmiseks hädavajalik oskus, mis mõjutab tähelepanuväärsel määral ka meie riigi konkurentsivõimet maailmas. Me ei tohi jääda lootma välismaistele IT-asjatundjatele, vaid peame võtma riigile ja rahvale tähtsa küsimuse enda kätte ning selle ise ära lahendama.

Olemuselt pole koolihariduse ühest või teisest otsast ajale jalgu jäämises või reaalsest elust kaugenemises midagi uut. Rock Hotelil oli aastakümneid tagasi isegi üks hitt, mis sellest rääkis.

Oli aeg, mil inimestele tuligi õpetada internetiühendusega arvutiga hakkama saamist ja veebivõimaluste kasutamist. Aga tänapäeval küsib elu natukene muud, see tähendab enamat.