Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)
/nginx/o/2019/09/01/12520462t1h482e.jpg)
- Neli Eesti tippteadlast arutavad teadustöö olemuse ja arvepidamise üle.
- Teadustöö tulemuslikkuse hindamine peaks olema väljundipõhine.
- Projektirahastuse piirangute kompenseerimiseks on vaja rohkem baasrahastust.
Sellest, kuidas seadus sunnib teadlasi tööajatabelit võltsima ja kuivõrd sobib teaduse tegemine projektipõhise aruandlusega, räägivad tehnikaülikooli emeriitprofessor, akadeemik Jüri Engelbrecht, Tallinna Ülikooli ökoloogia vanemteadur Mihkel Kangur, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar ning arheogeneetika professor ja populatsioonigeneetika juhtivteadur, akadeemik Richard Villems.
Olen Eesti ülikoolides töötanud kokku üle 25 aasta ja mu kogemus ütleb, et tööjõuarvestuse tabeli loominguline täitmine on tavaline. Milline on teie kogemus?
Richard Villems: Minu mõnevõrra pikem kogemus Tartu Ülikoolis ja teaduste akadeemias võimaldab kinnitada, et ma ei ole kunagi puutunud kokku mingite töötunnitabelite täitmisega akadeemilisele koosseisule. Ja milleks – teadustöö tulemuste mõõduks on märksa sisulisemaid võimalusi.
Irja Lutsar: Tööajatabelit pole tarvis täita, kui teaduri kogu palk tuleb ühe projekti pealt. Kui aga teadur saab raha mitmest projektist (0,5 koormust õppetööst, 0,25 europrojektist ja 0,25 grandist), siis tuleb europrojekti kohta tabel täita. Inimesed töötavadki mitme projekti raames ja seega paljudel juhtudel täidetakse tabelit. Sageli on tööl tööaja tabelite täitja ja seetõttu teadlased ei pruugigi teada, et tabelit täidetakse. See on Brüsseli nõue, mida kõik peavad mõttetuks. Samas on targem sellega kohaneda kui selle vastu võitlema hakata, sest see paneks Eesti teadusele väga suure põntsu, eriti neile, kelle rahastus sõltub suures osas europrojektidest.
Mihkel Kangur: Minule on rakendusüksuse ametnik andnud nõu esitada tööaja tabelis valeandmeid. Algul esitasin tööajatabeli, kus iga päeva peale olid tööülesanded jaotatud tegevuste vahel võrdselt, seda ei peetud usutavaks. Seejärel pidasin täpset arvet ja esitasin ausa tööajatabeli ning küsisin, kust makstakse kinni ületöötunnid. Kirjalikus vastuses soovitati mul esitada teadlikult valeandmed tööaja kohta. Edaspidi kasutasin juhuslike arvude generaatorit tööaja märkimiseks, nii et kokku saaks vajalik arv töötunde kuus. Seega teavad ka kontrollivad ametnikud, et tööajatabel ei kajasta tegelikkust, veelgi enam – nad ise annavad sellist nõu teadlastele.
Akadeemik Richard Villems
Tairo Lutter
Kuigi teadlase tööpanust ei saa mõõta kabinetis, laboris ja välitöödel mööda saadetud aja kokkuarvamisega, on siiski üldjuhul saavutuslikkuse ja tööks kulutatud aja vahel kui mitte suisa lineaarne, siis ikkagi päris selge positiivne sõltuvus.
/nginx/o/2019/09/01/12520459t1hd62e.jpg)
Jüri Engelbrecht: Mäletan, et kunagi ammu Nõukogude Liidu ajal prooviti polütehnilises instituudis selliseid tabeleid täita, kuid üsna kiiresti saadi isegi siis aru, et see oli mõttetu. Eks me teame kõik, et tegelikult töötavad teadlased palju rohkem kui seadusega ette nähtud töötunnid.
Lutsar: Olen töötanud erafirma teadusosakonnas välismaal, küll 15 aastat tagasi. Äkki ilmusid välja uued mänedžerid, kes tulid välja ideega töö hulka registreerima hakata. Märkida sai vaid kaheksa tundi tööd päeva jooksul, nagu norm ette näeb. Peagi selgus, et alla kaheksa tunni ei töötanud keegi ja töö, mis lõpuks tehtud sai, võttis kindlasti rohkem aega, kui paberile kirja panna tohtis. Üritus lõppes kiirelt, kuna erafirma ei saanud näidata, et kurnab oma inimesi. Praegu on Euroopa Liiduga sarnane olukord, aga enamik teadusgruppe on sellega kohanenud.
Villems: On veel üks üpris oluline aspekt: kuigi teadlase tööpanust ei saa mõõta kabinetis, laboris ja välitöödel mööda saadetud aja kokkuarvamisega, on üldjuhul siiski nii, et eriti just laboritöös on saavutuslikkuse ja tööks kulutatud aja vahel kui mitte suisa lineaarne, siis ikkagi päris selge positiivne sõltuvus.
Usun, et kulutatud aja ja tulemuse vahel on tihe seos ka humanitaarteadustes. Teaduskirjandust loetakse ka vabal ajal – mitte et keegi sunniks, vaid põnevusest – ja süvenemist nõudvad tööd kirjutatakse nädalavahetustel või puhkuse ajal, kui muud kohustused ei sega. Inimene, kes tegeleks teadusega üksnes tööajal, ei suudakski konkureerida nendega, kes teevad teadust seepärast, et see köidab neid, ega lõpeta, kui ametlik tööaeg täis.
Lutsar: Samas on tööaja tabelil omad reeglid: töötunde ei tohi märkida puhkepäevale ja riigipühale, puhkuseajale, öötundidele, teise projekti komandeeringu ajale jne. Tegelikult on kõik need olukorrad ideaalsed mõttetööks, mis moodustab suure osa teadlase elust.
Engelbrecht: Üks häda on üldine mentaliteet kõigis eluvaldkondades sh teaduses – see on projektsus, mis loob kõrvalseisjale tunde, et teaduses täidetakse vaid tellimust. Ehk teisisõnu: üks projekt lõpeb, teine algab jne. Me teame ju suurepäraselt, et teadustegevuses on oluline järjepidevus ja kuigi parasjagu on käsil üks projekt (või grant), käib töö kogu aeg kaugemale vaadates.
TLÜ vanemteadur MIhkel Kangur
Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja
Teadus pole saapatehas, kus inimestele makstakse palka vastavalt sellele, mitu saabast ta tootnud on. Teaduse toimimise loogikaid ja olemust mõistvad teadlased saavad sellest aru, paraku on sama mõistvaid ametnikke meie süsteemides väga vähe.
/nginx/o/2019/09/01/12520460t1hd1f6.jpg)
Lutsar: Oluline on märkida, et kui projekti rahastusperiood lõpeb, siis selle alt enam kulutusi teha ei saa. Elu on aga niisugune, et projekti lõpuks on tulemused detailselt analüüsimata ja avaldamata. Viimane võib võtta kuni paar aastat. Ääretult ebaeetiline oleks jätta teadustöö tulemused analüüsimata ja publitseerimata, ehkki reeglid ütlevad, et pärast projekti lõppu sellega enam tegelda ei tohi. Tekib olukord, et projektist A palka saav inimene tegeleb hoopis projekti B tulemuste või uue projekti C taotluse kirjutamisega.
Villems: Uue projekti rahastamise otsustamisel on üks võtmeküsimus ülevaade tehtud eeltööst (minu erialal nt katsed, välitööd, uued algoritmid jne), mis tõendavad, et väljapakutava projekti ideestik on midagi enamat kui hüüdlaused töö tähtsusest. Sageli on eeltöö peale kulutatud hulk tööd ja arusaadavalt ka raha – niihästi palkadeks kui ka katseteks. Meie süsteemis ei ole enamikul töögruppidel selliseks eeltööks ametlikku raha. Kui juht vaatab vähegi kaugemale töös olevatest projektidest, on ta sunnitud manööverdama. Kõige rumalam on süüdistada rektorit, teadusprorektorit vm hierarhia tiputegelast selles, et ta vaatas läbi sõrmede.
Kõrvaltvaatajale võib selline toimimine tunduda kahtlasena, kuid arvestada tuleb, et teaduses kasvab uus projekt orgaaniliselt välja eelnevast, nii et osa lõppevas projektis tehtud tööd võib pidada uue projekti eeltööks ja osa varasema projekti andmete analüüsitulemusi aitavad täita järgmise projekti eesmärke. Ka tulemused võivad osutuda teistsuguseks kui see, milleks raha küsiti. Näiteks töötasid teadlased südamerohu kallal, tegid hulga tööd, ja siis ilmnes, et rohi aitab hoopis impotentsuse vastu – nad olid loonud Viagra, aga nende esialgne eesmärk jäi saavutamata. See ei ole sama, et küsisid raha mänguväljaku rajamiseks ja korraldad hoopis suitsetamisvastase kampaania. Nii ei saa teadusprojekti rahakasutust hinnata täpselt sama malliga kui muid ettevõtmisi.
Kangur: Teadus pole saapatehas, kus inimestele makstakse palka vastavalt sellele, mitu saabast ta tootnud on. Teaduse toimimise loogikat ja olemust mõistvad teadlased saavad sellest aru, paraku on sama mõistvaid ametnikke meil väga vähe. Usaldades teadlast rohkem, tagades talle suurema vabadusastme, anname suurema hoo teadusloomele. Loomulikult on aeg-ajalt juhtumeid, kui ka teadlased üritavad väheke nihverdada – kõik on inimesed. Kuid praeguseks on teadusesse alles jäänud vaid need, kes teevad teadust vaatamata riigi rahastuse nappusele. On väga harv juhtum, kui nad kasutavad nende endi hangitud raha millekski muuks kui teaduseesmärkide saavutamiseks. Väärkasutus võib tekkida vaid siis, kui ollakse sunnitud raha hankima, kust vaid võimalik. Sellisel juhul ei pruugi teadlase eesmärk minna kokku projekti eesmärgiga. See on projektipõhise rahastamise paratamatu tagajärg.
Akadeemik Jüri Engelbrecht
Erakogu
Üks häda on üldine mentaliteet kõigis eluvaldkondades, sh ka teaduses – see on projektsus, mis loob kõrvalseisjale tunde, et teaduses täidetakse vaid tellimusi.
/nginx/o/2019/09/01/12520461t1h82eb.jpg)
Engelbrecht: Me oleme pidevalt arutanud, kuidas kõige paremini oma piiratud tingimustel asju korraldada. Pole mingi uudis, et süsteemis peaks olema a) järjepidevus (baasrahastus), b) grandid ning c) programmid (riiklik tellimus). Nüüd püüame baasi uuesti käima panna, grantide konkurents on üliterav ja kuidas on lugu programmidega? Ja kas baasrahastus läheb eelkõige teadlastele? Mis grantidesse puutub, siis mitme maa analüüs on näidanud, et suurem hulk väiksemaid grante on pikapeale tunduvalt tõhusam kui väiksem arv suuremaid grante. Kui meil oleks kõik kolm komponenti hästi paigas, kuidas on siis tulemuste väärtustamisega? Igal teadlasel on loomulik püüe rohkem teada saada ja oma tulemusi teistega jagada. Paraku käib väärtustamine tihti vaid näitajate võrdlemise teel.
Kangur: Sageli väidetakse, et bürokraatia pärineb Brüsselist. Tegelikult pole see üldjuhul nii. Need on meie endi ametnikud, kes sellise süsteemi loovad – oma riskide maandamiseks. Näiteks tekkis mul konflikt teemal, miks ma küsisin reisifirmalt ööbimist hotellis, kus toimus töökoosolek ja korraldajad olid teinud hulgibroneeringu kõigile osalejatele. Miks ma ei soovinud võtta hotelli kõrvalkülas, kus see oleks olnud viis eurot öö eest odavam? Kui nõudsin, et mulle öeldaks selle ametniku nimi, kes otsustas, et pean hinnavahe kinni maksma, küsimus lahenes. Teadlased võiksid suuremat meelekindlust üles näidata ja bürokraatide nõmedustega mitte nõustuda.
TÜ professor Irja Lutsar
Erakogu
Kui teadlase ees on võimalus mingi projekti raames lahendada probleeme, mida projekt ette näeb, ning lisaks leida vastuseid ka teistele küsimustele, siis selles pole midagi taunimisväärset.
/nginx/o/2019/09/01/12520463t1h4590.jpg)
Lutsar: Eurograntide reeglid kehtestab ennekõike rahastaja, arvestades kõigi Euroopa teadlaste ja maksumaksja huve. Võime küll ettepanekuid teha, aga lõpuks peame ikka kompromissile minema ja reeglitega kohanema. Kohanemine hoiab inimkonda elus ja viib edasi. Kui teadlase ees on võimalus lahendada projektis ette nähtud probleeme ning lisaks leida vastuseid teistele küsimustele, siis pole selles midagi taunimisväärset. Kui antibiootikumide avastaja Alexander Fleming oleks töötanud projektipõhises ühiskonnas, poleks meil ehk praegugi antibiootikume. Mõte, et üks mikroorganism tapab teist, oli sada aastat tagasi nii uskumatu, et selle uurimiseks poleks keegi raha andnud.