Pension

FOTO: Toomas Huik

Ainuüksi diskussioon pensionifondide paindlikumaks muutmisest on toonud kaasa positiivseid muutusi, kirjutab riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Marek Jürgenson.

Eestlaste rahvusspordiks on saanud vaidlemine. Vaieldakse selle üle, kas meie elu on parem kui varem või täielik põrgu. Kas poliitik saab endale lubada avameelsust või peab kõnelema pooltoonidel. Isegi selle üle, kas hobused ohustavad koeri või penid suksusid. Oma seisukohti kaitstes minnakse kirglikuks ja nii pole imestada, et erinevate tõekspidamiste mõõduvõtul lähevad käiku mustvalged stsenaariumid ning põlatakse ära mõistlik kesktee, mis kirgi jahutaks.

Sama on juhtunud ka pensioni teise samba ümber toimuva väitlusega. Ühed tahaks selle esimesel võimalusel ajaloo prügikasti heita, teised näevad teises sambas ainsat võimalust eestlasi veidigi säästma sundida. Vastasrinna arvamust ei tunnista kumbki pool, kuigi mõlemas seisukohas leiab hea tahtmise korral omajagu tõde.

Jutud lammutamisest on ennatlikud

Käremeelsemad samba pooldajad süüdistavad valitsuskoalitsiooni kavas teine pensionisammas lammutada ning jätta rahvas tulevikus vaesena vegeteerima. Kas asi on tõesti nii hull?

Vaatame lähemalt, mida koalitsioonilepe teise samba kohta ütleb. Esmalt tahetakse sammas teha vabatahtlikuks, andes võimaluse sealt avalduse alusel väljuda. Kahe aasta jooksul tagastatakse fondi kogunenud raha, millelt tuleb tasuda tulumaks. Igati normaalne muudatus, sest sunnismaisus oli normiks riigis, millesse kuulumisest me juba aastakümnete eest lauldes loobusime. Uus aeg nõuab leebemaid reegleid.

Samuti on reformi eesmärk anda inimestele rohkem võimalusi oma raha paigutamisel kaasa rääkida ning seetõttu arutatakse mooduseid, kuidas saaks siduda investeerimiskonto süsteemi pensionisüsteemiga. Need, kes on seni teisest sambast kõrvale jäänud, saavad soovi korral avalduse kirjutada ja rongile hüpata. Sellega paraneb võimalus pensionipõlveks lisa koguda neil, kes jäid esialgu süsteemi suhtes umbusklikuks.

Mis on ülaltoodud muudatustes taunimisväärset? Tunnistagem, et mitte vähimatki. Suureneb pensionikogujate vabadus ise otsuseid teha.

Silmakirjalikud hirmud

Teise samba tulihingelised pooldajad on kuulutanud, et kui pensionirahade paigutamine anda inimeste eneste kätte, viiakse hoolsalt kogutud vanaduspõlve säästud kohe viinapoodi või kulutatakse muul nõmedal eesmärgil ja tulevikus ootab pensionäre sissetulekute katastroofiline kokkukuivamine. Seda arvamust avaldab märgatav osa pankureid ja muid pensionifondide haldamisega seotud asjatajaid. Ka mõned muidu sõnades liberaalsed tegelased kahtlevad inimeste otsustusvõimes ning soovivad nui neljaks, et riik ei lõdvendaks pensionifonde puudutavaid seadusi. Ometi ei tahaks lugupeetud avaliku elu tegelasi kahtlustada kallutatuses ning enda või kellegi teise huvide nimel kaaskodanike halvustamises.

LHV pensionifondide juht Andres Viisemann näeb teise samba reeglite inimnäolisemaks muutmises suisa töökate sipelgate ja ühepäevaviiulit kääksutavate rohutirtsude sõda, kus rohekoivad plaanivad tegusatele pesaehitajatele ära teha. Belletristika kullafondi kuuluv võrdlus pole aga pensionisamba kontekstis kohane – pole see eesti rahvas nii ühepäevaperemees midagi, et ei suudaks mõista vajadust tulevikuks säästa. Pigem on pangategelaste ärevus kantud soovimatusest loovutada tulusat äri pensionifondide haldamisel.

Inimesed juba võidavad

Ainuüksi diskussioon pensionifondide paindlikumaks muutmisest on toonud kaasa positiivseid muutusi, millest on võitnud kõik tulevikuks kogujad. Pangad võtavad vaevaks saata fondiliikmetele kvartaalseid aruandeid. Varem seda ei tehtud. Otsekui nõiakepi väel on fondid hakanud rohkem teenima. Nähtavasti on klientide kaotamise hirmus muutunud nõudlikumaks suhtumine rahapaigutusse. Ka halduskulud kahanevad jõudsalt.

Sõnaga: riikliku ülereguleerimise tulemusel tekkinud turutõrge on lakanud kivistunud fondidele negatiivset mõju avaldamast ja ainuüksi jutud turu peatsest avanemisest parandavad teenust. Aga seda oligi tarvis.

Tuleb lõpetada sunnismaisus ning anda teisele sambale kollektiivse investeerimisportfellina tõeline sisu, milleks on võimekus väikeste halduskuludega toota võimalikult suurt tulu. Ja pole mõtet vaielda, kas teine pensionisammas on läbinisti hea või halb. Pensionisammas on vajalik, ent ainult tootliku ja kasumlikuna, mitte vahendite kehva paigutuse tõttu kliente nööriva suurpankade rahapumbana.

Kui vaadata kohalike hoiu-laenuühistute hoiuseintresse, siis need kõiguvad 6–8 protsendi juures aastas. Sealt peaks algama kõigi pensionifondide tootlus. Ja kui mõni rahaasutus ei suuda seda tagada, peaks sekkuma riik ning alustama võlausaldajate ehk rahva esindajana menetlust fondi sulgemiseks ja vahendite üleviimiseks mõnda tõhusamat tootlust tagavasse finantsettevõttesse.