Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/16/11719778t1h4ffd.jpg)
/nginx/o/2019/08/31/12514838t1h15ac.jpg)
Vene vägede väljaviimise hinnaks oli hulga sõjaväepensionäride siiajäämine, ent ilma selleta ei oleks me praeguses julgeolekukeskkonnas, kirjutab sõjamuuseumi direktor Hellar Lill.
Täna veerand sajandit tagasi lahkusid Vene Föderatsiooni relvajõud pärast viit aastakümmet kohalolekut Eestist. Nagu seda interpreteeris Lennart Meri: Teine maailmasõda sai lõpuks läbi.
Eesti iseseisvuse taastamise ajaks, 1991. aasta augustiks oli siia jäänud ligi 35 000 Nõukogude sõjaväelast ja 570 objekti. Septembris teatas NSVLi kaitseminister lennuväemarssal Jevgeni Sapožnikov, et üksuste väljaviimisega Balti riikidest alustatakse 1994. aastal, kui on lahendatud vägede Ida-Euroopast lahkumise küsimused, ja see kestab umbes viis aastat. 3. oktoobril sõlmisid Eesti valitsusjuht Edgar Savisaar ja Sapožnikov lepingu, millega Nõukogude Liit lubas mitte tuua Eestisse uusi vägesid ega täiendada siinsete üksuste isikkoosseisu uute ajateenijatega.
Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist 1991. aasta lõpus kinnitas Venemaa president Boriss Jeltsin, et Vene Föderatsioon vastutab kõigi väljaspool SRÜ piire asuvate endise Nõukogude Liidu vägede eest.
Eesti võimudel puudus sisuliselt kontroll siin asuvate väeosade üle. Alles 1992. aasta lõpus piiras Eesti valitsus Vene sõjaväelaste liikumist väljaspool sõjaväebaase. Lennukid tohtisid õhku tõusta vaid Eestist lahkumiseks.
Vägede kohalolek kätkes võimalust, et õnnestunud provokatsiooni korral võivad siin asuvad Vene väed oma baasidest väljuda ja võimalikku konflikti eskaleerida. Kõige suuremat ohtu kujutas endast just Tallinnas asunud 144. kaardiväe Jelnja motolaskurdiviis ja selle Matrossovi polk.
Riigiminister Uno Veeringu ja suursaadik Vassili Svirini juhitud delegatsioonid kohtusid esimest korda Pärnus aprillis 1992. Eesti soovis, et väed lahkuksid sama aasta jooksul. Venemaa selgitas, et nad ei tea, kuhu siinsed väeosad viia, ega saa kinnitada mingeid tähtaegu. Võimalike tähtaegadega nimetati aastaid 1997, 1999 ja 2002.
Samal päeval Mart Laari valitsuse ametisse asumisega, 21. oktoobril 1992 peatas Venemaa president Boriss Jeltsin sisepoliitilistel põhjustel vägede väljaviimise Balti riikidest. Venemaa osutas, et 42 protsenti Eesti elanikkonnast ei saanud äsjastel valimistel osaleda. USA teatas seepeale, et majanduslik abi Venemaale on otseselt seotud vägede väljaviimisega Balti riikidest.
3 näidet
- 1991. aasta augustis oli Eestis ligi 35 000 Nõukogude sõjaväelast.
- Vene vägede võimaliku lahkumisajana nimetati algul aastaid 1997, 1999 ja 2002.
- Paldiski tuumaobjekt anti erandina Eestile üle 1995. aasta 26. septembril.
Detsembris kinnitas Eesti valitsus uue läbirääkimiste delegatsiooni minister Jüri Luige juhtimisel. Läbirääkimised jätkusid vaheldumisi Eestis Lohusalus ja Moskva lähedal Nahhabinos.
1993. aasta märtsi alguses esitas Vene pool vägede väljaviimise graafiku 1994. aasta jooksul ja aprillis andmed vägede suuruse kohta: 7600 sõjaväelast, 27 tanki, 186 soomustransportööri, 27 lennukit, 13 sõjalaeva ja kolm kaatrit. Mais toimunud voorus andis Venemaa üle ka Paldiski tuumareaktori väljaviimise ajakava, mille järgi pidid tuumaseadmed viidama välja 1994. aasta keskel ja ülejäänu hiljem. Juunikohtumisel olid nii sõjaväepensionäride sotsiaalseid garantiisid puudutav leping kui ka vägede väljaviimise leping valmis, puudus vaid väljaviimise tähtaeg.
Pärast 1993. aasta oktoobri võimukriisi Moskvas esitati kuupäevaks 31. augusti 1994, aga tingimuseks seati eelnev kokkulepe Eestisse jäävate sõjaväepensionäride sotsiaalsete garantiide ja lahkuvatele sõjaväelastele korterite ehitamiseks rahalise abi asjus. Eesti hakkas väljakäidud kuupäeva rahvusvaheliste poliitiliste ja diplomaatiliste kanalite kaudu rõhutama kui Venemaa lubadust, aga Venemaa seda ei tunnistanud.
Mais 1994 teatas Venemaa kaitseminister Pavel Gratšov, et 2500 sõjaväelast jääb Eestisse seniks kuni vaja, ja vajadusel tuuakse sõjaväelasi objektide kaitseks ka juurde. Seejärel kõnelused katkesid.
Eestit toetasid lääneriigid, kes sidusid oma suhted Venemaaga vägede väljaviimisega. Eesti suurimad rahvusvahelised toetajad olid USA president Bill Clinton ja Rootsi peaminister Carl Bildt. Jüri Luige sõnutsi oli «ameeriklastel jõud ja Carl Bildt aitas neid sihtimisel».
1994. aasta juulis Itaalias G7 tippkohtumisel soovis Bill Clinton avaldada Boriss Jeltsinile survet vägede väljaviimiseks ja nägi seda omamoodi tehinguna: «Meie võtame venelased G7 liikmeks ja nemad viivad väed Balti riikidest välja. Kui nad kuuluvad suurte poiste klubisse, on neil vähem põhjust väikesi poisse kolkida.» Omavahelisel kohtumisel andis Clinton Jeltsinile üle Lennart Meri kirja ettepanekuga temaga kohtuda. Jeltsin olla sellega päri olnud, kui Meri Moskvasse tuleks, aga pressikonverentsil vastas Jeltsin küsimusele, kas ta viib väed Baltikumist 31. augustiks välja: «Ei-ei.»
Eesti suurimad rahvusvahelised toetajad olid USA president Bill Clinton ja Rootsi peaminister Carl Bildt. Jüri Luige sõnutsi oli «ameeriklastel jõud ja Carl Bildt aitas neid sihtimisel».
USA senat võttis kolm päeva hiljem vastu otsuse lõpetada abiandmine Venemaale, kui too ei vii oma vägesid 31. augustiks välja. Seejärel esitas Venemaa Merile kutse kohtumiseks Moskvas ning 26. juulil allkirjastati pärast viietunnilisi kõnelusi üllatuslikult «kahe targa presidendi» poolt lepingud Vene Föderatsiooni vägede väljaviimiseks 1994. aasta 31. augustiks ja erusõjaväelastele sotsiaalsete garantiide tagamiseks Eestis.
Nii juhtuski. Erandiks jäi Paldiski tuumaobjekt (Balti laevastiku mereväebaas), mis anti Eestile üle 26. septembril 1995.
Vägede lahkumisega seoses juhtus ka intsidente. Mais 1992 tekkis Valga sõjaväelinnaku ülevõtmisel konflikt Kuperjanovi pataljoni ja Vene sõjaväelaste vahel. Sama aasta juunis peksid Tallinnas Marja tänava väeosa ülevõtmisel arvulises ülekaalus Vene dessantväelased Eesti kaitseväelasi. Oli ka juhtumeid, kus kaitseliitlased võtsid Vene sõjaväelt jõuga enda valdusesse relvi ja muud varustust. Mõnikord jäi vähe puudu ohvritest.
Kaitseliidu ülem (1991–1992) Manivald Kasepõld pidi 1992. aasta suvel lahendama Tallinna-Haapsalu maanteel kaitseliitlaste ja Vene sõjaväelaste vahelist tulevahetust. Omapärase seigana on Ants Laaneots meenutanud, et 1993. aasta veebruaris saabus tema kui Eesti kaitsejõudude peastaabi ülema juurde Tartus asuva transpordilennuväe polgu delegatsioon sooviga asuda oma üksusega Eesti Vabariigi teenistusse.
Vägede väljaviimise hinnaks oli hulga sõjaväepensionäride siiajäämine, ent see julgeolekukeskkond, kus praegu oleme – NATO ja Euroopa Liidu liikmesus –, polnuks Vene Föderatsiooni relvajõudude pikemalt siia jäädes kujuneda saanud.