Põleng Amazonases.

FOTO: Lula Sampaio/Afp

Sel suvel näis tunduvat, et maailm põleb. Kuumalained Euroopas, rekordiliselt kuumad kuud üle kogu maailma ja muidugi metsapõlengud Amazonasest Siberini.

Kurva statistika puhul võib tunduda, et midagi head pole ega saa ka tulema. Kuid on. Nimelt pole sellist kajastust nagu praegu varem olnud. Videoid põlengutest ja tagajärgedest, tulevikuprognoose ja analüüse võib leida suurte meediakanalite lehtedelt üle kogu maailma. See on märk sellest, et Siberi või Amazonase metsapõleng pole enam kohalik, vaid globaalne küsimus.

Kuigi Amazonase vihmametsad jõudsid peavoolumeediasse eelmisel nädalal, oli aasta jooksul toimunud juba üle 70 000 metsapõlengu. Kriisiks muutunud olukorrast, mis sai kiiresti suure tähelepanu osaliseks, hakkasid kirjutama mitte ainult meediaväljaanded, vaid ka rahvusvaheliselt tuntud inimesed, nagu jalgpallistaar Christiano Ronaldo ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron.

Tähelepanu taga on teemast rääkimise muutus. Metsapõlenguid on alati olnud ning on ka edaspidi – nii räägivad Venemaa ja Brasiilia riigipead. See retoorika on aga nüüd muutumas põhjuseks, miks nende suhtes tehakse kriitikat. Metsapõleng pole enam midagi, mis on paratamatu, vaid probleem, mida saab lahendada. Küsimus on kuidas, mitte kas või miks.

Sisuliselt ei eksisteerigi probleemi nii kaua, kui sellest ei räägita kui probleemist. Naistevastane vägivald tundus loomulik nii kaua, kui see seda enam ei olnud. Plasti põletamine aias muutus lahendusest probleemiks koos uue arusaamisega sellest, mida musta värvi kibe toss tähendab keskkonnale, kus me elame.

See, kuidas probleemist räägitakse, määrab aga ära selle, kuidas sellega tegeletakse. Kui räägitakse kriisist, siis koheldakse asja kriisina, isegi kui varem oli tegu tavalise nähtusega.

Sellega ei proovi ma väita, et probleem metsapõlengutega oleks pastakast imetud. See, kuidas probleemist räägitakse, määrab aga ära selle, kuidas sellega tegeletakse. Kui räägitakse kriisist, siis koheldakse asja kriisina, isegi kui varem oli tegu tavalise nähtusega. Hea näide on igasugune poliitiline kriis – see ei teki kindla otsuse tulemusel, vaid hetkel, mil läbikukkunud otsuseid hakatakse koos tõlgendama.

Brasiilia president, kes on seni proovinud kriitikat tõrjuda, öeldes, et tegu on tavalise nähtusega, on jäämas üha rohkem üksi keset tulekahju. Seega pole üllatav Bolsonaro hiljutine samm keelata ära tulekahjude alustamine, sest ka tema peab leppima uue käsitlusega metsapõlengutest.