Viimane Vene tankikolonn kadus Venemaale suunduva dessantlaeva ahtrisse 31. augustil 1994. FOTO: Albert Truuväärt/Filmiarhiiv

FOTO: Albert Truuväärt/Filmiarhiiv

Täna 25 aastat tagasi sõitsid Eestist üle idapiiri viimased Venemaa Föderatsiooni relvajõudude liikmed. Iseseisvuse olime taastanud juba mõni aasta varem, kuid tol hetkel sai Eesti päriselt vabaks ning pandi lõplikult punkt 1939. aastal Punaarmee baaside rajamisega alanud ajastule.

Tagantjärele tundub see kõik loogiline, ent nagu saab tänasestki lehest lugeda, polnud ta seda mitte. Tulemuseni viis hoopis sihikindel ja sugugi mitte iseenesestmõistetavalt just võõrvägede lahkumisega lõppenud töö. Aga kui oleks läinud teisiti?

Pole vaja isegi mitte fantaseerida, et manada ette pilt sellest, mis oleks siis saanud. Kahjuks pakub tänapäev selliseid näiteid Venemaa naabrusest küllaga. Olgu selleks Moldova, kus Nõukogude Liidu lagunemise järel paigale jäänud Vene väed hõivasid Dnestri idakalda ja on seal praeguseni, hoides elus Transnistria Vabariigi nimelist sovetlikku moodustist. Niisamuti olid Sevastopolis paiknenud Vene sõjaväebaasist pärinevad eriüksused esimesed, kes «viisakate inimestena» Krimmi okupeerisid, et aidata kaasa selle annekteerimisele. Kuigi palju teistmoodi olukorras pole ka grusiinid, kelle riikliku terviklikkuse lõhkumisele aitasid esmalt 90ndate alguse sõdadega Abhaasias ja Osseetias ning 2008. aasta augustisõjas mehe moodi kaasa kohapeal asunud Vene väed.

Just Vene vägedeks muundunud impeeriumist maha jäänud Nõukogude vägedest on sündinud kõik Ida-Euroopa külmutatud konfliktid, mis aheldavad mitu meie kunagist saatuskaaslast määramata ajaks idanaabri külge. Teekond NATOsse või Euroopa Liitu on sellises olukorras mõeldamatu, nagu eelkõige Gruusia on pidanud viimase kümne aasta jooksul tunnistama.

Venemaa jaoks on selline käekiri olnud muidugi sihilik. Kommentaarid on siin liigsed.

Tänases lehes meenutab hoopis toonane peaminister Mart Laar, kuidas 1994. aastal baasid üle võtnud Eesti sõdurid ei näinudki väga sõdurite moodi välja. Me alustasime toona tõesti nullist. Järgnenud veerandsajandiga oleme seevastu hooga edasi liikunud. Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ja meie sõdurid on karastunud nii Aafrikas kui Lähis-Idas.

Koostöö Euroopa ja Ameerika suurtega on andnud meile vabaduse valida, kelle külla kutsume.

Neilsamadel 90ndatel, mil läänt valdas veel eufooria ajaloo lõpust, tunnistas siiski selgepilgulisem osa vabast maailmast, et iseenesestmõistetav pole miski. Liiatigi riiklik suveräänsus. 21. sajandi teise kümnendi lõpuks on see kohale jõudnud eriti teravalt. Nõnda saame olla tagantjärele üksnes tänulikud, et toonased sündmused läksid rahumeelselt. Ja et nad üleüldse toimusid. Siinkohal suur tänu meie liitlastele läänes, kelle surveta ei oleks Venemaa oma eelpostidest Eestis kohe kuidagi loobunud.

Täna võõrustamegi nendesamade liitlaste sõdureid Eestis. Teeme seda rõõmu ja uhkusega – koostöö Euroopa ja Ameerika suurtega on andnud meile vabaduse valida, kelle külla kutsume.

Kuid nagu väga hästi teame, pole tegu viisakusvisiitidega: eelmainitud külmutatud konfliktid ei asu Eesti piiridest kaugel. Jäänuks 90ndatel vajalikud sammud tegemata, saaksime praegusest Eestist vaid unistada. Ja mõtiskleda hoopis teise rakursi alt: aga kui oleks läinud teisiti?