Lea Altnurme

FOTO: Erakogu

Lea Altnurme kirjutab, et eestlaste usku võiks nimetada vikaar­kristluseks, kus usukauge enamus soovib, et usklik vähemus hoiaks tallel traditsioonilist õpetust, praktikat ja moraali.

Vaatamata arvatavale usukaugusele meeldib meile, eestlastele, ometi religiooni kohta lugeda ja mõtteid avaldada. Sel sügisel ilmavalgust näinud manifestide – üks humanistliku ja teine traditsioonilise kristluse kaitseks – ning Niguliste ja tühjalt seisvate kirikute saatuse küsimuse valgel on põhjust arutleda laiemalt ristiusu osast tänapäeva Eesti ühiskonnas.

Eestlased ei ole üldiselt kristluse suhtes vaenulikult meelestatud, nagu võiks oletada rahvusliku narratiivi, netikommentaaride või kristlike praktikate ja uskumuste vähest levikut kajastavate arvude järgi. 47 protsenti eestlastest suhtus 2010. aastal kristlusesse sõbralikult, 44 protsenti oli ristitud. Ainult viis protsenti oli skeptiliselt või vaenulikult meelestatud (andmed siin ja järgnevalt küsitlusest «Elust, usust ja usuelust, 2010»; küsitluse viis läbi Saar Poll).

Siiski on eelistatud individuaalsed religioonivormid, millest rääkides väljendatakse arvamust, et igaühel on oma, täiesti ainulaadne usk. Eestlaste individuaalset religioossust käsitlevate uurimuste alusel võib aga väita, et need sarnanevad omavahel üsna suurel määral ning sisaldavad ikka ja jälle korduvaid mustreid.

Üks levinumaid on usk kellessegi või millessegi kõrgemasse, nimetatud sageli ka jumalaks. Temast sõltub meie elu, kordaminekud ja saatust mõjutavad kokkusattumused. Hea inimesena õiglast elu elades on õigus loota hüva käekäiku edaspidiseks. Ja armastus on seejuures oluline väärtus. Möödunud aastal uskus 57 protsenti eestlastest, et on olemas mingi kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat, ning 88 protsenti oli seisukohal, et kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle elu jooksul tagasi. Need uskumused pole osa ainult kirjeldatud mustrist, need esinevad ka teistes, nagu näiteks uue vaimsuse või maausu omas.

See vaatlusalune usk on oma ülesehituselt sarnane kristlusega ning kultuuritausta silmas pidades võibki üsna kindlalt öelda, et sellest pärit. Ent tähelepanu pälvib, et kristlikke mõisteid sealjuures ei kasutata, võiks lausa öelda, et sellise mustriga individuaalne religioossus on kristlikust tähendusest tühjaks jooksnud (ning jõudumööda sisustatakse seda uue vaimsuse, maausu, budismi jt ideedega).

Veelgi enam, tihtipeale esitatakse sellist religioossust vastanduvana kirikule või ka kristlusele laiemalt. 2010. aastal nõustus 41 protsenti eestlastest väitega, et «ma ei poolda ühtegi kirikut ega religiooni, mul on oma usk», ning tõepoolest: seos kristlusega oli neil isegi nõrgem kui eestlastel üldiselt. Tasub meelde tuletada, et kirikliku aktiivsuse poolest oleme Euroopas viimaste seas, näiteks jumalateenistusest võttis vähemalt kord või paar kuus osa viis protsenti küsitletutest.

Järelikult on osal meist usk, mida iseloomustab üheaegselt nii teadvustamata kristlik tarind kui ka vastandumine institutsioonilisele religioonile. Ligipääs traditsioonile on millegipärast jäänud suletuks. Miks?
Ühest küljest võib esile tuua ühiskonnas levinud negatiivsed stereotüübid, mis seostavad religiooni vägivalla, rumaluse või nõrkusega. Need eelarvamused sisaldavad, veidi liialdades, ohtralt ristisõdijaid, terroriste, pedofiile, ajupesijaid, tänavakuulutajaid või pealtnäha vaguraid vaimulikke, kellel on tegelikult kurikaval plaan allutada usklikud oma kontrolli alla, et nende rahanatuke endale krahmata.

Usklikud ise on nende stereotüüpide kohaselt muinasjutte uskuvad lihtsameelsed lambad, keda mitmekesisel moel lõputult tüssatakse, või õnnetukesed, kelle elus on midagi eriti jubedat juhtunud, mis mõjutas neid kirikust kui viimasest võimalusest kinni haarama. Negatiivsed stereotüübid võivad saada takistuseks kontakti otsimisel usulise traditsiooniga isegi religioosse huvi olemasolu korral.

Teisest küljest jääb tee traditsiooni juurde suletuks mittemidagiütlevate või halbade isiklike kogemuste tõttu kas jumalateenistuse, mõne vaimuliku või koguduseliikmetega. Kiriku ruum on küll ligitõmbav ja sinna tahaks 46 protsenti eestlastest vahel minna ka siis, kui jumalateenistust ei toimu. Võib nautida pühakoja arhitektuuri, võib täita selle isikliku vaimse tähendusega. Ent miks jumalateenistus ei meeldi?

Sisulistest põhjustest kõige üldisemaks võiks pidada seda, et sõnum ei kõneta, pole arusaadav, see ei puuduta inimeste vaimsete otsingute keset ega vasta nende jaoks olulistele küsimustele. Jumalateenistus ei paku religioosset elamust. Koguduseliikmete kohtlemine on patroneeriv, ülevalt alla, nende ülesandeks on kuulata ja kuuletuda. Pole kohta vabaks mõtetevahetuseks ja kogemuste jagamiseks.

2010. aastal arvas 56 protsenti eestlastest, et kirik peaks oma õpetust lihtsamalt, moodsamalt ja tänapäevasemalt tutvustama ning seda ka lahti seletama. 60 protsenti leidis, et kirikul tuleks jääda kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele ning mitte kaasa minna kõikide ühiskondlike muutustega. Viimastest üle poole lootsid samal ajal õpetuse moodsamaks muutmist. Need näivad olevat vastandlikud ootused.
Siia lisandub paar huvitavat tähelepanekut. Võiks ju arvata, et koguduseliikmed soovivad status quo jätkumist. Üle poole (63 protsenti) neist leidis ikkagi, et ajakohastamine tuleks kasuks. Võiks ju mõelda, et 65 protsendile eestlastest, kes väitsid, et nad jumalateenistusel ei käi, see ei puuduta neid, sest nad pole usklikud, neile ei meeldi kirik oma traditsioonilisel kujul. Ent neist omakorda pooled arvasid siiski, et kirik peaks jääma endiseks. Miks? Ükskõiksusest?

Artikli alguses mainitud manifestidele järgnenud sõnavõttudes meedias ilmnes mitmel korral nähtus, mida religioonisotsioloog Grace Davie on nimetanud asendus- ehk vikaarreligiooniks. See tähendab, et usukauge enamus on huvitatud, et usklik vähemus hoiaks traditsioonilist õpetust, praktikat ja moraali tallel ning teostaks neid ka enamuse huvides, näiteks kiriklike rituaalidega rahvuslike pühade ajal vms.

Multireligioosses olukorras võiks kirjeldatud nähtust nimetada ka vikaar­kristluseks. Kui palju on vikaarkristlust toetavaid usukaugeid eestlasi, pole praegu võimalik öelda, ent nad on olemas, kui arvestada seda, et poolehoid ristiusule on tunduvalt suurem aktiivsete usklike arvust.

Kiriku ja kristlusega on suhted keerulised ja heitlikud suuremal osal meist, mistõttu pole sugugi kerge mõista traditsioonilise religiooni osa Eesti ühiskonnas. Viimasel ajal kiiresti muutunud jõujooned religiooni valdkonnas muudavad olukorra kiriku jaoks veelgi komplitseeritumaks.

Autor on Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteadur.