Olesja Lagašina

FOTO: Konstantin Sednev/Eesti meedia

Riigikontrolli audit näitas seda, mida kõik niigi teadsid: meie riigis on raskusi eesti keele õpetamise korraldamisega.

Ma olen elu jooksul püüdnud tundma õppida üsna paljusid eripalgelisi võõrkeeli, millest kolme puhul vastavad mu oskused C1-tasemele. Ühegi neist omandamine ei läinud nii raskelt kui eesti keele õppimine, ehkki oleks ju pidanud olema hoopis teistmoodi.

Itaalia keelt näiteks õppisin ülikoolis kaks aastat ja hakkasin seda rääkima pärast seda, kui olin läbinud intensiivkursuse Siena välismaalaste ülikoolis. Mul kulus sellele kaks ja pool kuud ning sõidu maksis täielikult kinni Itaalia valitsus, kusjuures ma isegi ei õppinud romaani filoloogiat. Lihtsalt nad hindavad kõrgelt inimesi, kellele nende keel meeldib. Nad tahavad kogu südamest, et nende keelt osataks.

Isegi praegu, ligemale 20 aastat hiljem, on itaalia keel mul vabalt suus. Ma ei häbene seda kasutada ja vähimagi võimaluse korral eelistan seda kõigile teistele keeltele peale emakeele.

Ma ei julge isegi hakata kokku arvama, kui palju aastaid kulus mul eesti keele õppimisele ja kui palju see kõik maksma läks. Kooli- ja eratunnid eri õpetajate käe all, kohustuslikud ja vabatahtlikud ülikoolikursused… Ja sellest hoolimata on minu eesti keel lünklik.

Miks? Küllap seepärast, et kõigi keelte õppimisel on tarvis kursusi, metoodikat, keelekeskkonda, samuti õppuri sidet keele ja kultuuriga ning vastava keele sünnist saadik oskajate avatud meelt.

Ma ei julge isegi hakata kokku arvama, kui palju aastaid kulus mul eesti keele õppimisele ja kui palju see kõik maksma läks.

Vaatame, kuidas on asjad eesti keele õppimisega. Tasuta kursused on olemas, ent kaugeltki alati pole kuigi kerge ennast neile registreerida, õpetajaid on vähe ja aega samuti. Mis puudutab metoodikat, siis paljud ütlevad, et kursusel jääb nende meelest vajaka võimalusest ise kõnelda. Keelekeskkonnaga pole ka lood palju hõlpsamad, näiteks Lasnamäel või Sillamäel võib täiesti vabalt eesti keeleta hakkama saada.

Siin jõuamegi kõige olulisema juurde: suhtumine keelde ja kultuuri ning eri kultuuride esindajate vastastikune avatus. Kõik itaallased löövad särama, kui rääkida nendega itaalia keeles. Ja sina, rääkija, oled rõõmus, et tema on rõõmus. Meie puhul on kohustusi ja sundi palju rohkem kui rõõmu ja õnne vastastikusest tundmaõppimisest.

Riik ei paku võimalusi ega motivatsiooni stiilis «vaadake, meie keele oskus on maru tore – nii saate aru, millest laulab räppar Nublu, saate käia Eesti teatrites ja suvel sõita avatud uste päevadel mööda külasid». Riik ainult nõuab ega võimalda midagi vastu.

Mulle tundub, et ma kirjutan sel teemal juba oma 155. korda. Oleks tore, kui tegelikkus ei annaks selleks ainsalgi korral põhjust.

Autor on Postimehe venekeelse toimetuse juht.