Ilmar Vene: progressist

Ilmar Vene Foto: Tartu Ülikool

Progressi mõistet, sarnaselt meie üldhoiakuga, iseloomustab kahesus: ühelt poolt oleme viimased, niisiis targemad ja vahest ka paremad oma eelkäijaist, kuid ühtaegu oma olukorraga ei tarvitse me alati rahul olla; alatasa tundub, et elame kui mitte allakäigu-, siis vähemasti üleminekuajal, ning et kriis, kui ta just käes ei ole, on vähemasti lähenemas: kujutlus vanast heast ajast saadab täiuslikku tänapäeva lakkamatult.

Ja mida on selles arusaamatut? Oldi ju esiajal jumalatele lähemal ja seepärast pidid ka tollased olud ning inimesed paremad olema. Esiaegse kuldajastu taustal märgib kõik hilisem allakäiku.

Ei ole teistmoodi ka muude üldmõistetega; ja mida üldisema tähisega on tegemist, seda avaramaiks kujunevad tõlgendamisvõimalused. Suurima kandvusega koondnimetuste hulka kuulub «elu mõte»; pole oluline, missugusel määral on eri aegade inimesed seda endile teadvustanud – oma elupäevi veetsid nad ikka teades, et nende olemasolul peaks olema mingi tähendus.