Jüri Viikberg: kui kirjakeeleks saanuks tartu keel

Jüri Viikberg Foto: Liis Treimann

Rahvas on ärgas märkama, kuidas kusagil räägitakse, ja ammu harjunud, et eri paigus kõneldakse isemoodi. Varblas näiteks teatakse, et igas maa kantis oo oma murrakas, ja Hallistes, et egän talun esi taar, egän vallan esi kõne. Kõige etem on ikkagi oma kandi keel.

Kui nüüd küsida, kus kuuleb eripärast murret, viidatakse kohe Lõuna-Eestile. Mulkidel, võrukestel ja setudel on teadagi elujõuline murdekeel, mida kasutada ajalehes, koolitunnis ja ringhäälinguski, külatanumast või sotsiaalmeediast rääkimata. Põlised elanikud eelistavadki rääkida murde asemel võro ja seto keelest.

Põhja-Eesti puhul vaadatakse siia-sinna. Paljud on kuulnud ehtsat saarte murret, vähem ollakse kursis Kodavere-kandi või põhjaranniku keelepruugiga. Vähemalt hindavad saarlased, kõdaverelased ja randlased oma murde eripära ise ja siis kiidavad seda teisedki. Pisut teisem on lugu Kesk-Eestis Harju- ja Järvamaal. Kui küsida Hagudis või Juurus, kust leida murdekõnelejaid, vastatakse harilikult, et ega siin murret ei räägitagi, siin on puhas kirjakeel. Kui rohkem pinnida, juhatatakse Alutagusele või Setumaale. Kuidas siis nii?

Kahe Munamäe poolt vaadates näikse me kirjakeel jah pigem Tallinnamaa nägu. See aga tähendab, et kui mulgid, hiidlased või Kodavere omad uhkustavad kodumurde eripäraga, siis Süda-Eesti rahvas teps mitte. Põhjus on lihtne: kirjakeel loodi Harju-, Järva- ja Virumaa keeleuususe alusel. Et kõik nende ehedaimad murdemahlad said kirjakeelde villitud, jäid murreteks üksnes need jooned, mis kirjakeelde ei kõlvanud. Nii et kui koolipoiss kirjutaks koolitöös, et pueg sõi õuni ja pühkis käsa möda püksa, oleks õpetaja punase pliiatsiga kohe platsis. See poleks kiitus ilusa murdekeele eest, ikka laitus eksimuste eest kirjakeele vastu.

Aga katsugem kujutleda, kui asjad oleksid läinud teisiti, kui kirjakeeleks oleks saanud tartu keel ning valitsus istuks Toomemäel. Edasi oleks lihtne ette kujutada, et siis kõneldaks kõige ehtsamat murret ju Põhja-Eestis. Ja kui siis Rakveres ilmuks «Neeruti murdesõnastik», oleksid rahvakultuuri austajad lummatud – kui rikas murre ja kui erinev ütidsest kiräkeelest!

Kujutelma asemele tükib teadmine, et murdekeelendeist pääsu pole, kasutagem neid siis teadlikult. Kui saarlaste või rannarahva murdekõne tundub huvitav, ei tasu siis teistelgi oma kodumurret maha salata. Saaks öelda koduselt, et kingad on jalgas ja mantel selgas, tahetakse töödata, mitte kaodata, samas osates vahet teha, kus lõpeb murre ja algab korrektne kirjakeel. Sest inimene võib uskuda, et räägib puhast kirjakeelt, isegi kui joob kohvi ikkagist mõrudalt.

Murded on kirjakeele kõrval suupärased lausuda ja kõrvapärased kuulata, liiati kui vilksatavad keelendid annavad aimu teise kodukeelest, nagu praegust, paremidi, pabõr või lell. Kirjakeel ei pea tundma kadedust, on ju selle pärusmaa kogu avalik-ametlik elu.