On viimane aeg loobuda Tallinna ja seda ümbritsevate alade arendamisest autonoomsete, ilma lokaalse keskuse ja vajaliku taristuta asumitena, kirjutab Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja ja arhitekt Ignar Fjuk.
Tellijale
Ignar Fjuk: Suur-Tallinna oodates* (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See pidi olema millalgi eelmise sajandi lõpukümnendil, siis kui linna ümbritsevates valdades hoogustunud ehitustegevuse raskuskese hakkas siin-seal juba päris linna piirideni jõudma, kui hakati rääkima Suur-Tallinnast. Tänaseks peamiselt kahe- kuni neljakorruseliste korterelamutega, mõnel juhul ka pereelamutega Tallinna piirideni ulatuvast valdade «rõngaslinnast» on saanud pealinna vereringesse lülitunud eeslinn, mille olemasolu eelduseks on Tallinn ning selle pakutavad töökohad ja teenused.